Juhtkiri: tööturu vigased pruudid

Paljudele inimestele tähendab töölkäimine eelkõige möödapääsmatut ebameeldivust, millel pole eneseteostusvõimalusega mingit pistmist – ükskõik mida personalijuhid ei räägiks.

Filmis-raamatus “Kaklusklubi” ütleb Chuck Palahniuki peategelane oma põlvkonna tööahastuse kohta umbes nii: “Meid kasvatas televisioon, mis pani meid uskuma, et meist saavad miljonärid ja rokkstaarid – aga meist ei saa, ja me hakkame sellest tasapisi aru saama. Ning me oleme väga, väga vihased.” Ja mis seal salata: kui juba koolis räägitakse, et kui sa ei lähe ülikooli, ei saa tippjuhiks, ei teeni rasket raha, oled sa ühiskonna silmis – ja üleüldiselt – läbi kukkunud, siis tekitab see frustratsiooni küll. Mõtle – lõpetad kooli, ja ees ootab 60–80 aastat katkematut läbikukkumist.

Võibolla sellepärast oli Lääne-Virumaal märtsi lõpuks üle 1100 registreeritud töötu. Samal ajal kui tööandjad räägivad kui ühest suust, et töökäsi ei ole. No ei ole! Käid ringi ja kuuled, et ülemus on nõus tööle võtma pea igaühe, kes kaks korda järjest kainena tööle tulla suvatseb.

Mitmest kohalikust firmast öeldi, et nemad toovad juba praegu töökäsi mujalt Eestist. Torulukkseppi otsitakse tikutulega taga. Räägitakse, et nende teenistus pole sugugi väike. Aga sealjuures on oskustööliste maine häbiväärselt madal.

Töö on tihtipeale see, kui inimene lahendab raha eest teiste inimeste probleeme. Ja oi kui suureks probleemiks on ummistunud torud, suitsev kaitsekilp. Personalijuhid räägivad – küll tasase häälega –, et kui firmast võetakse umbes kuuks ajaks ära normaalne boss, ei juhtu midagi hullu. Aga katsu sa kangutada majahoidjat või sekretäri – siis on kohe kaos majas.

Igal korralikul probleemil on alati mitu tahku: kui tööandja räägib, et mass, kust inimesi valida, on vilets, siis selle massi seast kõlab möirgena vastu, et pakutav palk on naeruväärne. Turumajandus tähendab, et firma püüab saada kõige väiksema hinna eest kõige paremat töötajat. Ja töötaja üritab oma naha kõige kallima hinna eest turule tuua.

Jätkuks vaid inimestel julgust ja pealehakkamist, sest olgu rokkstaari või keevitajana – oma naha müümisest juba niisama kergesti ei pääse.