Aknast välja vaatav Suuman

Aknast välja vaatav Suuman. Foto: Marianne Loorents, shutterstock, montaaž

Olete te mõnikord võtnud vaevaks mõelda seeüle, kui vähe on suures maailmateatriski häid näitlejaid, keda võime nimetada intellektuaalideks?

Ma kordan: häid, anderikkaid, aga intellektuaalse sarmiga näitlejaid. Kelle kohta see tõdemus kehtiks tõsiselt, mööndusteta, valehäbita, tõdeja üleoleva iroonianähvakuta.

Vähemasti ühte meest ma tean ja tema kuulub Rakvere teatrisse: Toomas Suuman. Intellektuaal par excellence. Kusjuures, ja see on äärmiselt tähtis: temale kaasa antud vahe vaatlejapilk ja mõtestamise kirg (mis muide polegi niivõrd mugav, küll aga võib olla uskumatult mõnus), ta loomusesse kodeeritud sundimatu distantseeritus ei lämmata temas mängurit, ei kammitse teatraalset temperamenti, ei lahjenda huumorimeelt ega mehist edevust, ei kultiveeri elumahladeta kuivikut. Vastuoksa. Mida aasta edasi, seda aredamaks muutub Suumani eluhuumoritaju, seda paindlikumaks mõtleja ja mänguri ühisosa temas, seda varjundiküllasemaks ta oskus sisimas naerda.