Riigieksamiperiood on täies hoos. Algas see nii nagu igal aastal aprilli lõpus eesti keele eksamiga. Ja nagu igal aastal, läksid nii õpetajad kui õpilased sellele vastu ärevusega hinges. Seitse kuud oli eksamiks valmistutud: kirjutatud hulganisti kirjandeid, loetud mitmesuguseid tekste, saadud maitsta proovieksami kibedat rooska, püütud ennustada eksamiteemasid.
Juba mitmendat aastat koosneb eksam kahest osast: kirjutamisest ja lugemisest. Emakeeleõpetajana olen kahe käega sellise eksamivormi poolt, sest see on õpilassõbralikum. Õpilaste hulgas on neid, kellel sõnaseadmise oskusega kehvad lood, ja neid, kes teksti mõistmisega hätta jäävad. Kaheosalisel eksamil saavad nad panustada oma tugevale küljele ja jõuavad rahuldavale tulemusele. Samas on selline eksamivorm hulga keerukam tavapärasest küpsuskirjandist, nõudes õpilaselt rohkem teadmisi ja oskusi. Minu õpilased kurtsid, et nad ei suuda enam meeles pidada kõiki neid reegleid ega juhised, millega ma neid kuude kaupa pommitanud olin.