Naistevägi – silkasin 13 000 eevatütre seas Maijooksul

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naistele suunatud tervise- ja rahvaspordiüritusel Maijooks oli palju rõõmu, lapsi ja eneseületust. Mõistagi ka mehi, keda seekord rajale ei lastud, kuid kes tee ääres kaasa elasid.
Naistele suunatud tervise- ja rahvaspordiüritusel Maijooks oli palju rõõmu, lapsi ja eneseületust. Mõistagi ka mehi, keda seekord rajale ei lastud, kuid kes tee ääres kaasa elasid. Foto: Liis Treimann/Postimees

Kahekümne üheksandat kevadet kogunevad Tallinnasse laulukaare lähedale seelikukandjad, et peita jalad retuusidesse ning näidata, et suurim naistele suunatud tervisespordiüritus on lõbus. Olen sportlikud tõestusjooksud juba ära teinud ja pean leidma põhjuseid naistega koos sportimiseks.

Et osalen sel kevadisel meeste­ahistusjooksul viiendat korda, tean, et esimene katsumus on juba enne stardipauku. WCs on kilomeetrine järjekord – uh, ega midagi, võtan sappa tervisetöötajate nina all. Päike särab näkku, naised tagaridades meenutavad, kuidas nad on jooksnud ka lörtsis ja ligi 25kraadises kuumuses.

Esmavajalik on tehtud ja ma suundun Draakoni lastejooksu alale. Viimane kord pidin koos lastega pool staadioniringi läbi vudima, nüüd on väikesed mehed nii suured, et võin vabalt raja ääres haigutada. Olla on mugav – tuttavate ring on pealinnas kokku tõmbunud. Siiski kohtan tuttavat, kes küsib norides, kas rajal ka mõned intervjuud võtan. Reporteri veri küll, aga täna keskendun tervisele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles