Juhtkiri: Meesteks saanud poisid tulevad koju

Pisut enam kui veerand sajandit tagasi läksid viimased poisid Nõukogude armeesse aega teenima. Kes selle põrgu on läbi käinud, ütlevad otsekui ühest suust, et ajateenistus Eesti kaitseväes on toonasega võrreldes meelakkumine.

Ühelt poolt lokkas sotsialistliku riigi hiigelarmees vaimne ja füüsiline vägivald, teisalt tegeldi lauslollustega, teame anekdootlikke lugusid rohuliblede või kolletunud lehtede roheliseks või asfaldi mustaks värvimisest.

Eesti kaitseväes lauslollustega ei tegelda. Kahe-kolme aasta asemel loetakse ajateenistuse pikkust kuudes ning sellegi aja jooksul saavad noored päris sageli kodus käia. Nõukogude armees passisid päris paljud kaks aastat ilma ühegi puhkepäevata. Puhkusest rääkimata.

Kuigi päris paljud noored kurdavad, et suure osa ajateenistusest moodustab niisama vahtimine ja igavlemine, ei saa vastu vaielda tõigale, et armee kasvatab poistest mehed. Esiteks koguneb kõrendilegi arvestataval määral lihasmassi ning paksukesed saavad füüsilise aktiivsuse abil peki lihastega asendada. Aga sealne distsipliin ja tiimitöökogemus on suured väärtused, mida ellu kaasa võtta.

Distsipliiniga kohanemine on muidugi paljudele raske, kuid raskused ongi ju selleks, et neid ületada. Ning küllap paneb iga memmepoegki pärast sel nädalal kaitseväest naasmist vähemalt harjumusest alguseski kodus särgid kapis kokku ning teeb voodi ära. Kuni ema või kallim need tegevused sujuvalt taas üle võtab.

Paljud noormehed valetavad end vigaseks või segaseks, et sõjaväest pääseda. Eks paljud tänapäeva poisid ongi õrna hingega lillelapsed, kes pigem köögitoimkonda kui relva taha sobivad. Las nad siis passivad kodus ja hõõruvad heameelest käsi, et on riiki ninapidi vedanud.

Ent päris rohkesti on neidki, kes algul ei ole sugugi sõjaväkke minna tahtnud, kuid pärast ajateenistust on väga rahul olnud ning sõjakooli minemise mõtteidki peas veeretanud.