Ööarmukese luuleängid

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naine (Ülle Lichtfeldt) kõneleb unedes luulekeeli iseenda ja kõiksusega. Vähe on selles kõneluses vaikset meelisklust, pigem kohub alateadvusest võitlust ja kirge.
Naine (Ülle Lichtfeldt) kõneleb unedes luulekeeli iseenda ja kõiksusega. Vähe on selles kõneluses vaikset meelisklust, pigem kohub alateadvusest võitlust ja kirge. Foto: Rakvere Teater

Ühe vaatamise põhjal saab Doris Kareva / Jaanika Juhansoni “Unenäokohvikust” kirjutada vaid ühest aja-, ruumi-, tunde- ja mõttepunktist lähtuva impressiooni. Unenägusid on aga lõputult.

Kui “Unenäokohviku”/unenäokohviku külastaja lunastab musta ümbriku, on sellel kiri “Sulle”. Selles pimetumedas ümbrikus kõneleb läbipaistvail sõnul ja maagilisil mõtteil Doris Kareva.

“Võta maast üles need päevad, / need marjad, ja pista suhu. / Tunned, kui tume, pikk, tungiv ja kange / on keelele kleepuv maik – / pimedus, vaikus. Sääl vaha ja vaik.”

Kuniks elu, ööd ja und

Poetess kõneleb unes ja luules. Puudutab sõnaga luuleunenäkku sisenevat inimest. Kes avab ümbriku pärast kohvikukülastust, mähib end luuletaja mõtteisse juba koos nähtud unenäoga.

Jaanika Juhansoni luule-, teatri- ja elutunnetusel põhinev ning Doris Kareva värsside kaudu avanev “Unenäokohvik” vajab enam kui ainsamat nägemist – palju on vaatepunkte, nägemisnurki, millest avanev pilt võib muuta unenäo/etenduse nüansse, tähendusi ja tonaalsust. Sest unenägu sünnib eelkõige vaatajas eneses, ehkki unereaalsus on luule, näitlejate, muusika ja interjööri luua.

Pallivanni lähedusest, millest sirutub võrgutav võrksukas jalg, paistab uni/elu/luule/kohvik igal juhul teine, kui näib kirstu naabrusest või kohvik-kohvikus-positsioonilt, kus kõrvallauas Ema ja Isa, kes ühes ruumis viibides vaimus teineteisest kaugel.

Unenäod võivad küll korduda, kuid ühte luuletusse, ühte lavastusse ja ühte jõkke ei saa astuda kaks korda. Aga armastusse? Kes teab ...

Hämmastav, kui palju võitluslikku kirge on lavastaja Jaanika Juhanson tajunud Doris Kareva värssides, mis raamatukaante vahel kõnetavad pigem palveina, varjatult varjamatu kirg tukslemas luuleveres ja kirjamärkides.

Unenäokohvikus avanevatest luulesoontest pritsib jõuliselt tundeid ja tuld, akrobaatikat ja action’it, seiskumisi ja rütmivõnkeid. Luulelt ja näitlejannadelt koordub kihte, kostüümi- ja olekuvahetused, ängid ja õnned kaitsetult katmatud.

Ehkki Naine (Ülle Lichtfeldt) on suuremalt jaolt vangistatud oma une- või eluringi, saavad kõnelda ta ilmed ja pilgud, kui tema ümber kohab ja kirgleb tema elu, tema luule, pöörlevad tema suhted, valud ja mõistmised. Tema keha on eluakrobaatikaks valmis, vaid vaimukontroll hoiab unenäonaist, seda ööarmukest ohjes. Kuid mitte lõplikult. Tema harvad sööstud on habrasjõulised. Kuniks elu, ööd ja und ...

“Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod - me elu piirab uni,” on sõnastanud Shakespeare, kel samuti kui hingel küsimus “mis unenäod meil võivad tulla ...”, ehkki tema läheb kaugemale, surmauneni.

Aga “Unenäokohviku” uni on elus, kuumkülm ja tõeline. Naise silmis vahelduvad segadus ja selgus, mõistmatus ja mõistmine, valu ja kirgav rõõm lõputuis nüanssides, inimlapse suutlikkuse piirimail. Vaid sõnad ja mõtted pääsevad inimese ja ruumi piiratusest, vaid luulel on antud lennata kõiksusse ja kuuljatesse.

Kohati tundub Naine nii üksi, lausa mängust väljas, kui lava vallutab tema noor alter ego Tüdruk (Natali Lohk), samavõrd luuletaja, kuid julgem, agressiivsem ja mängualtim, elu poolt maha nühkimata nurkade ja väljakutsuva sarmiga.

See Tüdruk, kes söandas pikemata olla armuke, on Naisele jäänud kaugeks. Kohati. Ent ühisosa ja võõrdumuse piirid on aina muutumises.

Natali Lohu Tüdrukus on naiselikkus keeratud maksimumi peale. Selline on luuletaja ehk ainult oma värssides, kujutlustes või unenäos – häbe(ne)matult häbitu ja süüdimatult sensuaalne, võrgutav ja kiskjalik. Omadused, mis muidu peidus Naise/naise sees, on selles rollis lummuslikult valla.

Doris Kareva luule Tema/Sina on Jaanika Juhansoni käsitluses ilmselgelt mees. “Tema” jumalik positsioon, luuletaja kõnelused kõiksusega või kõige kõrgemaga, hinge ja vaimu kuningaga, on saanud maisema palge. Unenäomees Margus Grosnõi ja Lauri Kaldoja ahvatelev-vallutavalt vägivaldses isikus avaldub just nii ihaldatu ja kardetuna, nagu loovad teda Naise unenäod ja unelmad, ning sõidab temast/tundeist ürgjõuliselt üle.

Helgi Annasti Vanal Naisel / Emal pole selles unenäos justkui õiget paika, oma maises hoolivuses ei mahu ta selle maailma reeglistikku. See ebakindlus on selgelt ja targalt mängitud, pidevas teadlikus ja kohalolevas tagaplaanis sööstudega – reaalsusest unne või vastupidi?

Volli Käro Vana Mehe / Isa rolliga seostub lavastuse hingesööbivaid hetki: närvilõpmeisse annab elektrilöögi dialoogides Natali Lohu Tüdrukuga särisev hellus ja pinge ning lossitrepil külmetavasse kuningannasse haakunud kojanarris kehastub kõiksuslik kaksüksindus.

Käro on stiilne, sordiinne, sujuvalt äkiline, üdini luule allhoovusi tunnetav; selles rollis on elujanu ja endassesulgumist, valuvälgatusi, kahestumist ja lõhestumist (unenäo)rollide vastandlikkuses.

Muusika kui luule hingamine, saanud kuuldavaks Tarmo Keskülli puudutanud muusa vahendusel, sulab unne ja lavastusse iseenesestmõistetavalt. Nagu ruumgi (kunstnik Erki Kasemets), millest saanud klassikaliselt (sür)realistlik kohvik.

Luuleüksinduses

“Siiski Su elavalt silma teralt / peegeldub läikterav äng, / küsiv: mis õieti on meie päralt? / Mis meeltepidu, mis mäng / laps-jumala juhusejulmades kätes? ... / Kolm punkti. /Kolm pühitsust maailma lättes ...”

Ja neljandana: unenägu. “Iial, ah, iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules – ja võib-olla armastuses,” lausub Doris Kareva.

Rakvere teater

• Doris Kareva / Jaanika Juhansoni / Tarmo Keskülli “Unenäokohvik”.
• Lavastaja Jaanika Juhanson (TÜ VKA).
• Kunstnik Erki Kasemets.
• Osades Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Volli Käro, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Lauri Kaldoja ja Tarmo Kesküll.
• Esietendus pangamajas 10. detsembril.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles