Riik, apteegid ja arstid

Kirjanik Kalju Saaber. Foto: Arvet Mägi

Rahvale on need nii turvalised nagu kolmainsus. Üks mu kadunud tädi oli kaua aega apteegis sanitar ja pudelipesija, nüüd ei pesta enam apteegis pudeleid ega vassita ka rohtusid. Keegi ei kleebi seal rohupudelitele kõrvadeks retsepte külge – kondiliimiga. Seal on valmis turu- ja firmakaup nagu igal pool mujal. Osa apteeke on peidetud suurte kaubanduskeskuste labürinti. Vaid kiiresti vananev Eesti rahvas on oma hädade ja kaebustega alles ning varem või hiljem kuulud sinagi sellesse ritta.

Enam pole apteegid lihtsalt niisama apteegid, nad on ühe suure keti lülid. Ega sa õieti teagi, missuguse keti. Sest igal ketil, seda sa ju ometi tead, on oma peremees, kannab ta seda endal kaelas või hoiab sellega teisi lõas. Ja saab sest oma kasumi – miljonites.

Suurele ravimifirmale on see muidugi pisku; kohtuprotsessideks kulub ju kordi enam, aga kohapeal on ta ikkagi boss. Nagu rammus tõupull jämedate lülidega keti otsas. Mõistagi ei tea lihtsameelne arstimite tarvitaja (kas on veel rohtu, mis avitab?) iial tema nime. Mõnikord pannakse ka apteegile imeilus nimi: Kondivalu. Sedasorti mehed ei kuulu nende prominentide hulka, kes kõnnivad presidendi vastuvõtul punasel vaibal. Iial ei kätle ka meie nendega.