Eestlased ja nende asjad: peerg

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildil olev ese oli varem paljudes majapidamistes asendamatu. Peerujalg, peeruhoidja, tulejalg – heal lapsel on mitu nime.
Pildil olev ese oli varem paljudes majapidamistes asendamatu. Peerujalg, peeruhoidja, tulejalg – heal lapsel on mitu nime. Foto: Marianne Loorents

Pildil olev ese oli varem paljudes majapidamistes asendamatu. Peerujalg, peeruhoidja, tulejalg – heal lapsel on mitu nime.

See uhke raskest sepistatud rauast tulejalg seisab nüüd Väike-Maarja muuseumis ning tema täpset vanust ei tea keegi. Väljanägemise poolest võiks ta olla otse sepikojast tulnud, aga arvatakse, et tegu on ikka 19. sajandil valmistatud esemega. Kuigi kirjandusest on tuttav, kuidas peerud (õhukesed puupilpad) pisteti seinaprao vahele, kasutati tuleohu tõttu ikka pilakut – rauast seadeldist, mis võis olla tõesti nii seinaprao vahel kui ka seina sisse müüritud. Niimoodi sai tulevihku ka vajalikku kohta suunata.

Pirruna kasutatav puit pidi olema korralikult kuivanud. Okaspuu põles vaigusisalduse tõttu võimsamalt ja tugevama leegiga, lehtpuu andis hillitsetumat valgust. Traditsiooniliselt oli peerutule üle valvamine laste töö – kui ära põleda ähvardas, tuli vahetada uue vastu. Ja kui leegike kukkuma kippus, pidid laste kiired ja nobedad näpud õnnetuse ära hoidma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles