Tere, võilillerahvas! 4. Edasi!

, kirjandusloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets
Maire Liivamets Foto: Erakogu

Juba veerand sajandit on meil kõik täiesti hullusti, peenem rahvas ja meedia kasutavad muidugi sõna täiesti asemel absoluutselt. Nii pole kõige väiksematki lootust, et meie, võilillerahva argielu jaanipäevaeelsel ajal pisutki selgineks või paraneks. Kuigi lillemaidad on enamasti õitsenud, läheb veel aega, kuni pikkadest tuules õõtsuvatest vartest jagu saame. Juurtega võitlus on ammu kaotatud, nagu targemad selgeks teinud. Kordame siis üle: võilill võidab nagunii ...!

Aga mis saab meist edasi? Ilm ka nöögib pidevalt: kord on kuum, siis jälle külm, siis jälle kuum, siis kuiv, siis vihmane, siis on kõik hädad korraga. Hüüame pidevalt appi riigikogu, valitsust, omavalitsusi, ajakirjanikke, kirjanikke, tippsportlasi, näitlejaid, sünoptikuid, modelle, Euroopa Liitu, aga ei midagi. Ikka peab maamees oma peaga mõtlema, kartuleid muldama, kapsaliblikaid taga ajama, linnarahvas ametisse minekuks bensiini ja firmaundrukute peale kulutama.

Ega teetööliste päevad kergemad ole, vihased autoomanikud tahaksid nad kõik kuu peale saata, või oli see potilaadale? Kokkuvõtlikult: võilillerahva elu pulbitseb nagu Eduard Vilde tekstist “Pisuhänd” juba koolipõlvest teame. Kord ühed all ja teised peal, siis jälle vastupidi. Lisaks kiusavad meid teod, sipelgad, puugid, sääsed, lehetäid. Siis peab igal eestlasel ju olema võimalikult kaunis koduaed, et pääseda värvilise ajakirja sisse, koguda tuntust, ja kui õige hästi läheb, antakse preemiat ka.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles