Justkui Virumaa Vanemuine – Heino Jäger sõrmitseb oma meistritööd

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kandlemeistril- ja mängijal Heino Jägeril on suvi tööd täis: pillid vajavad tegemist ja peod muusikat.
Kandlemeistril- ja mängijal Heino Jägeril on suvi tööd täis: pillid vajavad tegemist ja peod muusikat. Foto: Marianne Loorents

Ta-ruira-rararaa-ra-ra-raa ..., kõlab kõrvale nõudlikult kurb viisike. “Helgelt,” ütleb Heino Jäger (67), valides taskust kümnete teiste hulgast sobivat mediaatorit. Kogu Virumaa meister ja mängija tõmbab veel kord üle imelise kõlaga kandle üheksa keele.

Rõõmus halli habemega mees tõstab silmad lemmikpillilt ja küsib: “Nii, kas tead, mis lugu see on?” Olen kuulnud, aga pean hetke mõtlema. “Imeliku kandleviis. See on absoluutne hitt. Seda taruirat mängin tavaliselt siis, kui peol on magus hetk. Inimeste näod lähevad kohe imelikult helgeks ja rõõmsaks. Lisaks kõlab ka Ukuaru valss,” ütleb Jäger, kes kandleusku mehena teab, et see instrument on kindlasti jaanikupill.

“Muidugi. Jaanipäev on inimestele niisugune, kuidas ma nüüd ütlen, helge päev. Kannel on ju sellise kõlaga pill. Mulle on sümpaatne ka see, et pasuna kõrval on kannel üks vähestest pillidest, mis piiblis esindatud. Ainuke häda sellel muistsel pillil on, et ta on vaiksevõitu, selline väikesele seltskonnale,” mõtiskleb kandlemees.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles