Haljala kihelkond tähistab 775. aastapäeva

Tänavu toimuvad aasta läbi ajaloo-, haridus- ja kultuuriüritused. Kihelkondade kujunemine ulatub juba muinasaega. Muinaskihelkond kujunes rauaaja lõpuks tähtsaimaks territoriaalseks üksuseks, tähistades ühte hõimu kuuluvate külade-kogukondade liitu eesotsas vanema(te)ga ja keskusega ühes või mitmes linnuses.

Muinasaegsed kihelkonnad olid võrdlemisi suured. Rebala (Repeli) muinaskihelkonna moodustasid hilisemad Haljala, Rakvere, Kadrina ja Kuusalu kihelkond.

Kirikukihelkond (parohhia) kujunes välja võõrvallutuse järel, mil muutus kihelkonna kui territoriaalse üksuse tähendus. 13. sajandi esimesel veerandil jagati Eesti alad Taani kuningriigi, Saksa ordu Liivimaa haru ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondade vahel. Osa maid ja külasid kuulus otse maaisandatele, osa jagati vasallidele. Suuremad muinaskihelkonnad jagati mitmeks parohhiaks, mille eesotsas seisis kirikhärra (preester). Keskustesse ehitati kirikud. Nii jäi kihelkond edaspidi maakiriku tegevuspiirkonnaks, millel olid ka aadli omavalitsuse õigused. 19. sajandil olid kihelkonnad aluseks kihelkonnakoolide ja -kohtute asutamisel.