Svirgsdeni lood: Vox populi

Kristjan Svirgsden. Foto: Meelis Meilbaum

Vox populi olla Jumala hääl. Milles kahtlen. Enamasti kõneleb ta ju märkide keeles. Nagu Taani lipp Tallinna kohal. Ja nii edasi. Ühesõnaga – vihjates. Mitte otse öeldes.

Aga nagu arvata ongi, teab ta siiski kõike. Ja veel rohkem. Mida võib järeldada ka sellest, et ta räägib raadios. Seal on talle kohe oma saade pühendatud. Ja tõepoolest räägib. Inimeste suu läbi.

Mul tõusevad lausa käeseljal karvad püsti, kui järjekordne telefoniliinile pääsenu teatab vasturääkimist mittesallival toonil: “Asi on nii ...!” Ühest küljest on justkui hea, et keegi teab täpselt, kuidas asi on, aga teisest küljest hirmutav, et valitsus ei tea sellest tuhkagi. Või teab valesti. Kuigi seal on nõunikke ja informatsiooni arvatavasti mitu korda rohkem kui helistajal, teab viimane ikkagi enam. “Asi on nii ...” ning asi mutt. Ükskõik mis teemal. Olgu välispoliitikas, majanduses või iibeprobleemides. Tema teab! Ootan tema eetrisse ilmumist alati kerge hirmuvärinaga hinges. Et kuidas asi nüüd on?