Õpetaja, vara veel ...

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Läksin kord Selverisse ja mõtlesin osta pudeli veini. Lihtsalt niisama, et istun õhtul teleri ees ja rahvalikult väljendudes muudkui koon ja joon. Seisin kassajärjekorras ja üks noormees, minu endine õpilane, vaatas minu ostukorvi, siis kella ja ütles: “Õpetaja, vara veel.” Ja järsku võtsid teisedki midagi arvata. Mis teha, kui juba hommikul ajab janutama, arvas üks räsitud välimusega mees. Kui võtma hakkate, arvestage, et ma olen ka käsi. Tundsin, et mul on häbi, oleksin nagu milleski süüdi. Jalutasin kauba­riiulite vahel ja peast käis läbi mõte, et panen pudeli riiulile tagasi. Lõpuks otsin selle Törley ikka ära.

See lugu meenus mulle siis, kui lugesin lehest Priit Verlini arvamusartiklit. Ta vahendas seal oma muljeid Saksamaa-reisist: alkoholipoed on lahti hiliste õhtutundideni, mõne poe ees on pingike, et järsku tekib kellelgi soov märjuke kohe ära tarbida.

Mulle meeldiks ka sellises ühiskonnas elada, aga et selline elukorraldus toimiks, peavad ühiskonnas olema teatud eeldused. Kahjuks oleme meie veel sellises arengujärgus, kus sisemised reeglid ja moraalsed piirid ei kehti, kus vabadus tähendab osa inimeste jaoks õigust pidada vihakõnet ja rünnata, kui psüühiline seisund on kehv ja toores viha möllab. Miks muidu läheb inimene lõhkuma bussiootepaviljoni? Vaba ühiskond ilma iga kodaniku vastutuseta ei toimi.