Vabakutselise elustiil, mida olen juba varakevadest harrastanud, on minuni toonud mitu põnevat tööjuppi ja väljakutset. Üks neist juhatas mind koos elukaaslasega suveks Võsule Ukulelesse – kodusesse Jamaicasse. Baari, kus tunned end korraga nii kodus kui võõrsil olevat, kus iga uus on kohe oma, kus ajal on mingi muu, ebamaisem mõõde. On’s süü soodsal asukohal, mis sealses pererahvas sarnast hääd tunnet tekitab ning nendesse ära ei mahu, või on sealne rahvas oma hää olemusega loonud ise Ukulele ümber miskit. Või on too hoopis moos vanast värvilise lippaiaga puumajast, hinge paitavast reggae’st ning ilusatest inimestest.
Tellijale
Kolumn: kuurortlinna lahendamata saladus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukulele hoovi sai kahekesi – Kaarel ja mina – ehitatud puukuuri meenutav suvine väliköök, kus seinapragudest puhub sisse mahe meretuul, läbipaistvast katusest paitab pead päike, avaratesse põrandapragudesse poevad peitu nii üksikud pelmeenid, külmkapist sülle kukkunud munakollased kui kokkupühitud männiokkad ning soe vesi voolab kraanikausist päris ehtsasse solgipange, mida üks või teine aeg-ajalt tühjendamas käib. Söögiteo oleme kahevahel ära jaganud ning köögiga külgnevas välibaaris töötavad, uskuge mind, esimesest tööpäevast tohutult armsaks saanud noored teenindajad, kel süda avali, meel lahke ja teostamisel julged unistused.