Nädala kaja: need, kes panevad kõrvalt

Liina Laks
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liina Laks.
Liina Laks. Foto: Marianne Loorents

Mind on alati paelunud see väikese ja suure vastaseis, üks võimsamaid lugusid, mida inimkond jutustada suudab. Kui suur struktuur läheb raksu pisikese inimesega, hoiab süda alati nõrgema poole. Sellepärast hoidsin jalgpalli EMil pöialt kolmele võistkonnale: Island, Wales ja Saksamaa. See, et Saksamaa nüüd välja kukkus, on muidugi valus. Walesi kaotus on ka kurb, aga Islandi väljalangemine tabas mind otse südamesse. Kuigi tuleb tunnistada, et sellelt turniirilt on meeskond ja riik võitnud rohkem kui teised riigid kokku – au ja kuulsus peale Inglismaa alistamist ei oleks saanud olla võimsam ka siis, kui kogu turniir oleks võidetud.

Ei ole midagi huvitavamat sellest, kui järsku tekivad kangelased. Vaata – oled täiesti tavaline inimene, hambaarst ühe praktiliselt tundmatu pisiriigi külas. Ja siis järsku tabab sind selline edu ... jalgpallurina! Või lugu Walesi meeskonna mängijast, kes varem teenis leiba hoopis ... postiljonina. Taolisi lugusid on ka Eestis väga vaja.

Kuulen liigagi tihti lauset, et me pole piisavalt suured, rikkad või edukad, et teatud asju omale lubada ja teha. Tõsi. Me ei ole piisavalt suured ja rikkad, et iga päev teleka ette või internetisügavustesse vajuda ja lasta oma elul igavikku kaduda. Me pole piisavalt võimsad selleks, et igaüks saaks olla vaid pisike mutrikene elumängus – juhul kui eesmärk on kasvatada Eesti tuntuks. Väikese rahva tõeline suurus peitub igas tema kodanikus. Eesti edu põhiküsimus pole ju ainult selles, kust leida ettevõtetele piisavalt odavat tööjõudu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles