EESTI 100: Eestlased ja nende asjad. Viljakotid kui kuuluvuse märk

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kollase triibuga kott pärineb Tisleri talust. Sinise triibuga kott on valmistatud Loksa külas.
Kollase triibuga kott pärineb Tisleri talust. Sinise triibuga kott on valmistatud Loksa külas. Foto: Marianne Loorents

Kõrtsimiis ja möldre ei saava taivahe: kõrtsimiis ei kalda topsi täüs ja möldre võtt mati kuhjaga.

Seda, et vanasti viidi vili igast talust veskile jahvatamiseks, teavad kõik. Aga kuidas suutis veskimees suure viljahulga puhul vahet teha, millised terad kellelegi kuulusid ja kui palju neid viljakotte tegelikult oli? Sest ega vilja kvaliteet pruukinud siis naabrimeestel sama olla. Niisiis märgistati kotte. Koti serva kooti kirev triip, mis meenutab rahvariidetriipu. Iga pere mõtles välja oma mustri. Siis oli nii möldril kui ka talumehel selge sott. Üks viljakott mahutas 4 puuda ehk 64 kilo vilja.

Enda asjade märgistamine oli üldse eestlastele omane. Paljud tööriistad valmistati ise või lasti kena kopika eest meistrimehel valmis teha. Mõisapõllule tööle mindi aga kõik koos ja ei tohtinud  ometi juhtuda, et asjad vahetusse läheks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles