Kiri Baltoscandalilt: vana ja väsinud kloun

Andres Pulver
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka vaatajal vajus silm kahel korral kinni.
Ka vaatajal vajus silm kahel korral kinni. Foto: Tiit Ojasoo / Teater NO99

Reedel võtsin lihtsamalt, kavasse mahtus vaid kaks etendust. Aga need olid mõlemad küllalt rängad taluda. Mis ei tähenda, et tegemist oleks olnud halva teatriga. Kaugel sellest - Marika Vaarikut on ju alati lust laval vaadata.

NO99 "El Dorado: klounide hävitusretk" mõjus oma lärmakas destruktiivsuses otsesõnu uinutavalt ja silm vajus kahel korral kinni. Tiheda programmiga festivalil on see paratamatu. Seda enam, et ühtäkki hoomad asetuvat publiku vanima detsiili hulka. Aastad lendavad kiiresti. Ning sisimas tunned end isegi vana ja väsinud klounina. Või ikkagi inimesena?

Küsimus on aga see, oleme me loodud looma või hävitama. Lõpp on niikuinii sama ning viimaks saabub ka vaikus. Aga omatahtsi turjale kogunevad aastad tähendavad seda, et ihu muutub nõdraks. Vaim oleks küll valmis, ent lihtsalt ei jaksa enam hommikuni pidutseda, nagu seda paarkümmend aastat tagasi Baltoscandalil (ja muulgi ajal) teha sai. Noorus on ilus aeg...

Paljud lasksid ilmselt end mingi hetkeni ära petta, uskudes, et räägitaksegi reaalset lugu, et laval ongi raudrüüde sisse pugenud õde ja vend.

Lõunatunnil, veel enne festivalipäeva algust, helistati Raadio 2st ja kutsuti teatri hoovile pandud pop-up stuudiosse intervjuud andma. Ja ühtäkki hoomasin taas aastate koormat. Koos minuga oli laua taga teinegi ajakirjanikust teatrisõber Keiu Virro, kes sõnas, et ajal, mil mina esimest korda Baltoscandalil käisin, oli tema alles mähkmetest väljumise staadiumis.

Reedese õhtu teine etendus, mida vaatasin, oli Lond Malmborgi "99 Words for Void". Pisut pikaks venitatud ehk, eriti algus, aga muidu päris huvitav. Paljud lasksid ilmselt end mingi hetkeni ära petta, uskudes, et räägitaksegi reaalset lugu, et laval ongi raudrüüde sisse pugenud õde ja vend. Aga hiljemalt Angela Merkelini jõudes pidi kõigile selge olema, et tegu on teatriga.

Natuke kurb tunne on, sest praegu, laupäeva varahommikul, on juba käimas XIV Baltoscandali viimane päev. Samas lähen sellele vastu lootusrikkalt. Ent mis on üldse lootus? Ja milleks meile lootus? Eriti, kui ta pikendab kannatusi ja suurendab valu, nagu Lond Malmborgi tükist kõlama jäi. Aga ilma oleks ilmselt veel raskem. Eriti ühel vanal ja väsinud klounil.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles