Minu president, est-best president

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Igas väikelinnas, alevis ja külas on tavaliselt üks heas mõttes külahull. See on inimene, keda tunnevad kõik ja kes ise tunneb ka kõiki. Ta on heasüdamlik, ei ole vägivaldne. Ta elab enamasti oma maailmas, kuhu teistel asja ei ole. Minu nooruses oli Rakveres selliseks meheks Väike-Eedi, keda kutsuti nii tema väikese kasvu tõttu.

Kui Moskvas mõni vanurist riigijuht jälle ära suri, jooksis ta mööda tänavaid ja karjus: “Nüüd nad tulevad mulle järele ja panevad minu asemele. Aga mina ei taha riigipeaks saada!”

Tänasel päeval on meil hoopis vastupidine olukord – pea igal nädalal teatab keegi: “Jah, mina tahan saada Eesti presidendiks.”