Kunstihing-koi õmbles riidekoile kleidi

Kleidivõlur Monika Uldrich mäletab täpselt, kust on pärit rõivaesemete iga tükk. Kleidi või jakiga käib kaasas lugu selle põlvnemisest ja uueks saamise teekonnast. Tuleb vaid meistrilt küsida. Foto: Kasper Mäe

Kui vanaisa sall kohtab pitsilist linikut, võib saada alguse imeline (rõiva)romanss. “Ma olen üks igavene koi ja kitsi inimene, kes ei raatsi ühtegi asja ära visata,” põhjendab Monika Uldrich naiseliku ja vaimuka rõivakollektsiooni MoneEriL sündi.

Monika Uldrichi ellu on õmblemine kuulunud nii kaua, kui ta ennast mäletab. Praktilisest lasteriiete tegemise vajadusest hobiks arenenud näputööst kujunes kirg teha vanadest rõivastest uusi ja põnevaid. Nuputamine ja õmblusmasina vuristamine hõivab suure osa tema õhtutest.

Trahteri Kurva Kodu, mille perenaiseohje on Monika Uldrich hoidnud aastaid, teine korrus on naise salapaik – ateljee, kus töötab õmblusmasin ning realiseeruvad fantaasiad. Kambri seinaveeri ääristavad rõivad. Panipaikades ootab materjal oma järge.