Suve süda valutab. Kesk kaunist juulikuud, kui ollakse mõnusal puhkuselainel, varbad tüünes meres ja vaarikas põses, laksavad elu tormilained tahes või tahtmata üle pea. Jõuad vaevalt õhku ahmida, kui tuleb järgmine. Õhus on hävingut. Või enesehävitust?
Kust läheb juhuse ja saatuse piir, pani küsima Nice’i terrorirünnak, kus hukkus kaks Eesti kodanikku. Õhk on vastuseta küsimustest paks. Kuidas jõudis inimene, kes kihutas veokiga rahvuspüha tähistajate sekka, niisuguse mõtteni ja selle teoks tegemiseni? Kuidas valis saatus pääsejaid ja hukkujaid? Meeter-paar ühes või teises suunas oli neil hetkil elu ja surma küsimus.