Palverännak – rändamine küll, aga palvetamine mitte tingimata

Martin Pent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palverännaku Käsmust Viru-Nigulasse võttis Tauno Toompuu (esiplaanil) eestvedamisel jalge alla pea 20 vaprat.
Palverännaku Käsmust Viru-Nigulasse võttis Tauno Toompuu (esiplaanil) eestvedamisel jalge alla pea 20 vaprat. Foto: Meelis Meilbaum

Kuuldes sõna “palverännak”, mõtleb enamik ilmselt Hispaania lõõskava päikese ja Santiago de Compostela peale. Võta näpust, seda kõike saab teha ka kodumaakamaralt lahkumata.

Palverännakud muutuvad järjest populaarsemaks. Mis tahes põhjus sellel ka ei oleks, tasahilju ning suurema kärata liigub siinsamas Eestiski suvisel ajal ringi seljakotiga inimesi, kes end lihtsalt matkajateks nimetada ei soovi. Nad on palverändurid. Mis vahe on matkajal ja palveränduril, seda aitab selgitada seltskond, kes rändas nelja päevaga Käsmu kirikust Viru-Nigula Maarja kabelisse.

“Kui tavalise matka puhul minnakse lihtsalt huvitavaid paiku vaatama, siis palverännaku puhul on suur tähendus ka vaimsel, sisemisel teekonnal, mis kulgeb paralleelset välisega,” iseloomustab erinevust Viru praost, retke idee autor ja korraldaja Tauno Toompuu. Ligi 65kilomeetrise teekonna võtsid ette pea 20 vaprat. “Igaüks leiab ise oma tee,” kinnitab rändur ja lasteaiaõpetaja Kaja Teder ning selgitab, et seetõttu pole taunimisväärne, kui mõni osaleja oma teekonna varem lõpetab või sellega poole pealt liitub.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles