Oja läbi kõrve, katku ja südame

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oja läbi kõrve, katku ja südame.
Oja läbi kõrve, katku ja südame. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

“Talulaps ja oja, süda, – / need ei vaata tagasi ...” kajavad hingesopis Ernst Enno read, mõeldes “Kõrboja perenaisele” ja Anna kildudeks plahvatanud südamele.

Neid A. H. Tammsaare ajastukaaslase Ernst Enno 15. mail 1916. aastal kirjutatud ridu (ega Ruja laulu) lavastuses ei ole. Seal aetakse justkui teisi, maisemaid ja kirglikumaid asju. Aga “Kõrboja perenaise” igatsus, valu ja nukrus kõnelevad just sellisel kombel. Talulapsest, kes siiski vaatab tagasi. Sinna, kus on tema süda.

“Kõrboja perenaise” kavast vaatab vastu pilte, mis pärineks justkui vaaremade fotoalbumist. Seepiakarva fotol, kus peremehed-perenaised, sulasrahvas ja lapsepõnngi, kohtuvad aeg ja lugu ning ilmutab end ajatuse hõrk hõng. Sajandivanusena paistab ka Ugala “Kõrboja perenaise” trupp. Ajastuid siduvat joont hoiab sisutihe kava stiilselt lõpuni, andes sel moel kätte lavastuse helistiku.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles