Linnuriigis lendab positiivne postikana

Andres Pulver
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Kaljusalu naudib kirjakandja tööd täie rinnaga. Ega muidu viisteist aastat seda ametit peakski. Ja nurinat tema suust naljalt ei kuule, Naine on rahul nii klientidega kui ka nendega, kes seisavad hea selle eest, et tänavatel ikka liikuda saaks.
Anu Kaljusalu naudib kirjakandja tööd täie rinnaga. Ega muidu viisteist aastat seda ametit peakski. Ja nurinat tema suust naljalt ei kuule, Naine on rahul nii klientidega kui ka nendega, kes seisavad hea selle eest, et tänavatel ikka liikuda saaks. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Rakvere kandekeskuse kirjakandja Anu Kaljusalu on postiljoni tööd teinud juba viisteist aastat. Kui rahvapäraselt väljenduda, siis on just tema see postikana, kes Rakvere Linnuriigis ringi lendab.


Mis hoiab teid kirjakandja raske töö juures kinni, et juba viisteist aastat on seda ametit peetud? Palk ju kõige suurem ei ole.


Ma isegi ei tea, mulle lihtsalt meeldib see töö, mida teen. Natuke nagu kutsehaigus vist, et selle küljes nii kinni olen. Aastaid juba olnud. Töö on küll raske, aga harjumus on sees. Kliendid on meeldivad ja õues saab palju olla. Sportlik töö.


Ajame juttu kell kaheksa hommikul, teil on selleks ajaks pool päevatööd tehtud.


Kell viis läksime välja esimest kannet tegema, kella seitsmeks hommikul peavad Rakveres lehed kastides olema. Praegu oleme kandekeskuses tagasi ja varsti läheme teist kannet tegema.


Enne laialikandmist tuleb lehed veel ju sorteerida. Kui vara te siis ärkama peate?


Mina ärkan kell kaks, kolmveerand neljaks tulen kandekeskusesse, meile jagatakse lehed kätte, komplekteerime need ära ning täpselt kell viis sõidame välja.


Ja millal tööpäev läbi saab?


See on suhteline – vahel hiljem, vahel varem. Võib saada kella üheteistkümne ajal “õhtule”, võib juhtuda, et läheb kella kaheni. Kunagi ei tea ette, täpset aega ei ole.
Siis on ikka mõnikord võimalus talvel ka valget aega vabal ajal nautida.
Ega ma mingit talvesporti küll enam tegema ei lähe. Iga päev sõidan rattaga 35 kilomeetrit, see on päris kõva trenn. Üks postiring on 13,3 kilomeetrit, see tuleb päevas kaks korda läbi sõita, lisaks veel kodust tööle ja tagasi, elan Sõmerul.


Talvel on ju rattaga päris keeruline sõita.


Naelkummid on all ja kui teed on ilusasti lahti, siis ei kurda. Eks ole sedagi juhtunud, eriti pärast lumetorme, et mõnel ööl on piirkond kinni. Tuleb aru saada, et kui sahk kell üksteist õhtul tänavad lahti lükkab, siis kella viieks hommikul võib see olla juba kinni sadanud.
Aga üldiselt ei ole suuri probleeme olnud ja lehed pole Rakveres ilma tõttu laiali kandmata jäänud.
Võin küll öelda, et minu piirkonnas ehk Linnuriigis on tänavad olnud ikka ilusasti lahti lükatud.
Kõik kirjakandjad talvel rattaga ei sõida, postiauto viib piirkonda kohale ja tagasi saab tulla linnaliinibussiga, selleks on ini­mestele kuukaardid ostetud. Aga mina eelistan rattaga sõita.
Kõige hullem on kojuminek. Suur tee ja auto on autos kinni. Sahk ei ole alati väga laialt lahti lükanud, ohtlik on sõita. Õnneks on päeva ajal valge ja öösel, kui on pime, liigub väga vähe autosid.
Kõige rohkem kardan suurel teel lumesahkasid. Lamp mul küll põleb ja vilkur ka, aga ma ei tea ju kunagi, kas juht näeb mind või mitte. Tema on ametis lume lükkamisega ja ei pruugi arvestada, et ööselgi võib inimesi teel olla.


Tänavalt on vaja ka postkastini pääseda. Kuidas sellega lood on?


Inimesed on suhteliselt hoolsad ja on tee postkastini kenasti lahti rookinud. Vahel on muidugi juhtunud ka - üks kast oli paar päeva nii lumevalli sees, et ma ei leidnud seda üles, aga lõpuks tõi omanik kasti lume alt välja.
Üldiselt on mul kergem üle hange ronida ja leht kasti panna, kui seda hakata tagasi vedama. Ja süda on rahul, et töö on tehtud.


Kui raske on kirjakandja kott?


See sõltub päevast, aga kümne kilo ümber on kindlasti. Neljapäeval on kõige raskem, sest siis on Eesti Ekspress, Maaleht ja telekavad kotis.
Hommikul kirjutame lehtedele aadressid peale ja seome pakkidesse, autod viivad tugikastidesse ette, nii et õnneks ei pea kõiki lehti korraga kaasas tassima.


Kuidas Rakveres koertega lood on? Ikka ja jälle kuuleb siit ja sealt, et kirjakandjatel on koertega probleeme olnud.


Praegu on lund nii palju, et koerad pääsevad hõlpsasti üle aia välja. Minu piirkonnas koertega probleeme ei ole, aga kolleegidelt olen kurtmist kuulnud küll.
Eks viieteistkümne aasta jooksul ole minulgi koertega muresid olnud ja olen ka pureda saanud. Üks klient nõuab, et viiksin posti ukse küljes olevasse postkasti, koer oli küll ketis, aga pääses väga lähedale, mõnikord rebis enda ka lahti ja hammustas mind.
Naaber samast majast kurtis mulle, et ta tütar ei julge koolist koju tulla koera pärast. Eks inimesi on igasuguseid. Ja miski hammas talle peale ei hakka.


Milliseid lehti inimesed kõige rohkem tellivad?


Kõige populaarsem suurtest ajalehtedest on minu piirkonnas igal juhul Postimees, teisel kohal on Õhtuleht, Eesti Päevalehte tellitakse vähem. Aga Virumaa Teatajat on kindlasti kõige rohkem.
Ajakirjadest on kõige populaarsem Kodutohter ja selle järel tuleb Eesti Naine.


Kui minul ajaleht või ajakiri hommikul postkasti ei jõua, helistan või tulen kandekeskusesse uurima, mis juhtus. Kui palju teil selliseid asju ette tuleb, et kliendid saamata posti pärast pahandavad?


Minul selliseid probleeme ei ole. Keegi võib ju kõrvalt kuulata ja öelda, et mis sa ajad, aga tõepoolest ei ole. Ei mäleta küll, et keegi oleks lehest ilma jäänud.
Püüan hoolega, et hommikul klapiks kõik, mis ma autoga välja saadan ja kastidesse pannes on seni kõik klappinud.


Kui ärkate kell kaks, mis kell siis õhtul magama peab minema, et nii vara ärgata jaksaks?


Kui ma kogemata päeva ajal magama jään, siis võib õhtul isegi probleeme tekkida, kuid kui päeval ei maga, siis seitsme paiku kipun ära vajuma. Telekat küll õhtul enam vaadata ei jaksa. Aga ma olen sellega harjunud, inimene harjub kõigega.


Targad mehed ütlevad, et külmaga ei harju.


Kui mõtlema hakata, siis sel talvel pole õiget külma olnudki. Eelmisel aastal oli 30 kraadi pakast, siis oli küll hull. Aga veebruar on ju veel ees.


Kuidas 30 külmakraadiga tööd teha on?


Ma loodan, et siis lubatakse ühe kandega piirduda. Kaks kannet sellise külmaga on ikka väga raske. Tegelikult peakski vist nii olema, et kui külma on alla kahekümne viie kraadi, siis kahte kannet enam ei nõuta ja kogu posti võib ühe kandega ära viia.
Riideid võib muidugi palju selga panna, aga külm on ikka.
Nägu külmetab, sõrmed ja varbaotsad. Neid on külma eest väga raske kaitsta.


Kas talv ongi kirjakandja jaoks kõige kehvem aastaaeg?


Seda küll, kuigi sügis, kui ilm läheb pärast sooja suve külmaks ja vihma hakkab sadama, on ka ju päris kole, märg ei taha ju keegi olla. Aga jah, talv on siiski kõige hullem.

Rakvere kandekeskus

• Lääne-Virumaal on umbes 29 000 postkasti, neist umbes 7000 Rakvere linnas.
• Rakvere kandekeskuses töötab 37 jalgsi kirjakandjat, neist 19 Rakvere linnas.
• Veel viivad Lääne-Virumaal igapäevaselt ajalehti, ajakirju ja teisi postisaadetisi klientide postkastideni 15 Eesti Posti autojuhti-kirjakandjat ning 16 koostööpartnerit.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles