Repliik: terel on kaalu

Kristel Kaljuvee. Foto: Meelis Meilbaum

Olen sündinud ja üles kasvanud Hulja külas, kohas, kus kõik üksteist teavad ja tunnevad. Lapsena oli minu jaoks täiesti tavaline teretada kõiki inimesi, eriti vanureid, aga mitte ainult seetõttu, et ma neid teadsin, vaid austusest ja selle pärast, et ema käskis.

Näiteks mäletan üht korda, kui ema minu ja venna Rakverre lõbustusparki viis. Tollal pandi atraktsioonid üles Parkali platsile. Terve tee kesklinnast sinna ja tagasi ütlesime vennaga tere absoluutselt kõikidele vastu jalutanud inimestele.

Reaktsioonid olid erinevad: üks naeratas, teine teretas vastu, kolmas vahtis tuimalt mujale. Ja kui see võib praegu veidi piinlikuna tunduda, siis mitte toona, sest lapse jaoks oli teretamine iseenesestmõistetav.