Juhtkiri: tähtis on võit ja osavõtt

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sport võib meeldida või mitte, aga spordielu suursündmus – olümpiamängud – ei lähe vist küll kellestki puutumata mööda. Kasvõi selle pärast, et neid vahendab mitu kanalit korraga.

Eeskätt tasub sporti jälgida sealt saadavate emotsioonide pärast – olgu nende esiletoojaks siis võidujoovastus või kaotusepisarad.

Kõigele sellele eelneb sportlase meeletu pingutus ning ka sooritusele kaasaelamine on see, mis meid, pealtvaatajaid, paelub.

Teiseks on tähtis koht alati ka neil, kes meie kodumaad esindavad.

Omadele pöidlahoidmine on õilis tegevus ning selle kaudu saame lisaks juba kirjeldatud emotsioonidele ja põnevusele ka oma rahvustundeid äratada.

Äsja lõppenud olümpiamängud Rio de Janeiros ei olnud eestlastele medalite poolest küll helded – me ei saanud juurde olümpiavõitjat ning teenisime ainult ühe pronksmedali, nagu India, üks maailma suurimaid riike.  Kuid me olime tublid mitmel väga erineval alal, jõudes esitosinasse nii kerge- kui raskejõustikus, nii rattasõidus kui vehklemises, nii purjetamises kui maadluses. Nõnda jagus meile kohti kolmandast kaheteistkümnendani, mis on väikese rahva kohta suur asi.

Muidugi oli ka neid, kellelt oodati enamat: olgu siin nimetatud meie enda maadlustüdruk Epp Mäe, kes pidi ainsa pisikese vea tõttu piirduma vaid ühe matšiga.

Või vehklemisneiud ja kettaheitjad, kellele pandi suured medalilootused. Isegi spordivõhik teab, kui valus on sellises ponnistuses neljas koht.

Vaevalt mõlkus põrujatel meeles moodsate olümpiamängude isa Pierre de Coubertaini loosung, et olümpiamängudel pole tähtis võit, vaid osavõtt. Aga õed Luiged, kelle isiklikud tippmargid ei eeldanudki maratonis paremate sekka jõudmist, tegid ainuüksi sellega ajalugu, et olid sel spordialal läbi aegade esimesed kolmikud.

Selleks korraks on olümpiamängud ja unetud ööd ekraani ees igatahes läbi.

Saame taas rutiini sukelduda ja oodata järgmisi võimalusi omadele kaasa elada. Nii heas kui halvas. Peame olema õnnelikud, et meil on see võimalus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles