Mohni saare sümbol lahkus kõrges eas

Kristi Ehrlich
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mozart oli tõepoolest kass, kes kõndis omapäi. Oli vahepeal kadunud ja siis ilmus jälle välja.
Mozart oli tõepoolest kass, kes kõndis omapäi. Oli vahepeal kadunud ja siis ilmus jälle välja. Foto: Maie Itse

Mohni saare sümboliks saanud isepäine kõrges eas kass Mozart suri möödunud reedel. Loomaga kokku puutunud inimestel on temast rääkida meeleolukaid lugusid.

Mohni saare giidi Maie Itse esimene kokkupuude Mozartiga oli 2000. aasta 7. juunil, kui ta oma rühmaga saarele läks. Neid võttis vastu Raivo Kütt, kes oli nõustunud pärast seda, kui Mohni oli poolteist aastat inimtühi olnud, saarele naasma.

Giidi ja külalisi tervitama tulnud majakavahil oli tol korral kaasas kassipoeg. «Kassike, kelle silmad olid vaevu pilukil, mahtus mulle pihku. Ta oli kindlasti maikuus sündinud,» jutustas Maie Itse esimesest kohtumisest legendaarse kassiga. Lisaks hiirekuningale oli saarevahil kaasas kolli tõugu koer. Koera nimi oli Mooses ja kassi nimi Mozart.

«Moosese käppade vahel Mozart kassiks kasvaski. Mooses väga valis, kellel ta lubas kassikesele pai teha,» pajatas Maie Itse.

Naine ise kuulus nende hulka, kellel Mooses lubas kassi silitada. «Selline huvitav kooslus jäi mulle juba esimesest hetkest meelde,» meenutas Itse, kelle mällu on sööbinud pilt sellest, kuidas majakavaht kassikest esialgu lutipudelist toitis.

Kui Raivo Kütt saarelt lahkus, läks koer peremehega kaasa, truu kass jäi Mohnile. Järgmisel saarele elama läinud inimesel – Kristiina Ehinil – oli väike taksikoer, kellega Mozart Itse sõnul hästi läbi ei saanud.

«Kass tunnetas minus omainimest. Ta oli solvunud, et peremees ja koer olid läinud ja uued, võõrad inimesed hoonetes ning et õue peal jookseb ringi koer. Kõik see võimendas meie kohtumisrõõmu,» kõneles Maie Itse.

Giid õppis ajapikku kassi iseloomu tundma. Tema sõnul oli Mozart nagu saare kuningas: kui inimesed tema käitumist aktsepteerisid, ei teinud ta halba. Kuid ta ei talunud, kui temast üle astuti, alati tuli kõndida tema ümbert. Kass ei sallinud ka seda, kui saarele tulid suvalised koerad – siis oli ta koerte ja nende omanikega tige.

Kui tal selleks tuju oli, tegi ta jällegi huvitavaid nägusid ning poseeris. Kui ta tahtis pai, nühkis vastu jalgu ja andis sellest märku. Kui silitamisest aitas, andis ta sellestki märku.

«Mulle meenub üks hommik, kui ma istusin, jõin kohvi ja sõin musta leiba. Tema tuli mu juurde ja nurrus, et annaksin talle ka. Mul ei olnud anda midagi, mis talle sobiks. Kohvi ta ju ei tahtnud ja musta leiba ammugi mitte. Nurrus ja nurrus. Murdsin tükikese leiba, mille ta ära sõi ja mida juurdegi küsis. Lõpuks sõi ta terve viilu musta leiba seal minu kõrval ära,» kirjeldas Maie Itse, kuidas Mozarti käitumine võis vahel üllatada. Et selle ilmaga tuleb peagi hüvasti jätta, aimas Mozart ilmselt ette. Itse sõnul hakkas hiirekuningas viimasel ajal saare peremehe ja -naisega rohkem seltsima.

Maie Itse käis Mohnil viimati juuli lõpus või augusti alguses. «Juba siis vaatasin, et Mozarti silmades on kurbus. Ta nurrus nii pikalt ja tahtis pai,» lausus giid.

Mozarti viimane perenaine Lea Õis meenutas jällegi seda, kuidas kass sõbrustas küll nende kameruni siku ja kitsega, kuid hindas siiski privaatsust ja ennast ta eriti ei näidanud.

«Ainult siis, kui jahilkäik oli ebaõnnestunud või tahtis ta niisama muljetada ja juttu puhuda, tuli ta hoonete juurde ning andis märku, et teda tuleb võtta sülle ja silitada – aga ainult nii palju, kui tema lubab,» jutustas perenaine. Pererahva koeraga jagas Mozart maa ära – jäägu siis tsitadell koerale, temale kuulub ülejäänud saar. Hoovis käis ta aeg-ajalt ikka. Mozart oli nutikas. Tabas ära, millal pererahva koer toas oli. Kui külalised või töölised hoovi tulid, tuli ka Mozart, kui juhtus sel ajal läheduses olema. Siis sai ta, ilma et koer teda tülitanud oleks, rahus hoovis ringi kõndida.

Perenaine nägi Mozartit sauna juures rohu sees lamamas eelmisel neljapäeval. Ta oli väga kõhn. Reedel oli tema olukord veelgi halvem ja saarevaht tõstis kassi paadikuuri juures kasvava männi okste alla. Pool tundi hiljem leiti kassike sealtsamast igavesse unne suikununa. Mozart suri 16-aastasena.

«Hüvasti, Mozart! Ükskõik kus sa nüüd kõnnid, olgu sul soe ja kuiv ning kõige paremad jahimaad,» lausus Lea Õis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles