Nädala kaja: Loome uut

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Viita-Neuhaus.
Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Kui olin väike, pelgasin vanemate magamistoa kappi. Selle nurgas kössitas vana õmblusmasin, mille meistrist omanik oli ammu surnud. Hirmu võis tekitada ka kapi pime sisemus. Kummalised mälestused, millest üks on 25 aasta tagusest augustipäevast, kui köögiraadios räägiti riigipöördekatsest ja teki äärt tõstes nägin vastiku kapi ust lahtisena ...

Täiesti tavaline, võiks öelda, et isegi igav kapp, tuleb mulle alati meelde, kui kõneldakse pagulastest. Ja ma mõtlen ka kellestki – padjatoppijast virulasest kirjaniku Sven Kivisildniku arvamusloos. “Kuidas on see nii, et Rockefeller ei pea Süüria põgenikke üleval, aga vaene Eesti padjatoppija oma neljasajase kuupalgaga peab /---/ ta ei saa oma isa vanadekodusse panna, sest tal pole selleks raha. Tal pole üldse millekski raha, ei hammaste parandamiseks, lapse huviringide ega trennide eest maksmiseks. Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen meie miljoni vaese peale, kelle laste koolitoidu jaoks valitsus kahtekümmet kahte sentigi ei leia. Globaalsesse headusse aga investeerib hoobilt 6000–10 000 eurot per burka,” on Kivisildnik justkui elust maha kirjutanud laused, mille tõestuseks pole vaja Maarjamaal mitut tiiru teha.

Muredest ja lahendamata probleemidest, mida jätkub, rääkis ühes oma presidendiaja viimastest kõnedest Toomas Hendrik Ilves. “Eesti elanikkond kahaneb ja vananeb, riik ääremaastub. Me kipume rahvana killustuma ja kapselduma. Liiga paljud meie hulgast ei tule toime. Neid ohte tuleb tunnistada, nende lahendamise ja leevendamisega tuleb vaeva näha,” kõneles Ilves nädal tagasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles