Kui olin väike, pelgasin vanemate magamistoa kappi. Selle nurgas kössitas vana õmblusmasin, mille meistrist omanik oli ammu surnud. Hirmu võis tekitada ka kapi pime sisemus. Kummalised mälestused, millest üks on 25 aasta tagusest augustipäevast, kui köögiraadios räägiti riigipöördekatsest ja teki äärt tõstes nägin vastiku kapi ust lahtisena ...
Nädala kaja: Loome uut
Täiesti tavaline, võiks öelda, et isegi igav kapp, tuleb mulle alati meelde, kui kõneldakse pagulastest. Ja ma mõtlen ka kellestki – padjatoppijast virulasest kirjaniku Sven Kivisildniku arvamusloos. “Kuidas on see nii, et Rockefeller ei pea Süüria põgenikke üleval, aga vaene Eesti padjatoppija oma neljasajase kuupalgaga peab /---/ ta ei saa oma isa vanadekodusse panna, sest tal pole selleks raha. Tal pole üldse millekski raha, ei hammaste parandamiseks, lapse huviringide ega trennide eest maksmiseks. Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen meie miljoni vaese peale, kelle laste koolitoidu jaoks valitsus kahtekümmet kahte sentigi ei leia. Globaalsesse headusse aga investeerib hoobilt 6000–10 000 eurot per burka,” on Kivisildnik justkui elust maha kirjutanud laused, mille tõestuseks pole vaja Maarjamaal mitut tiiru teha.