Igast inimesest võib miilits saada

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Aga miilitsast inimest mitte. Selline eelarvamus on taasiseseisvunud Eestisse jõudnud Vene ajast. Mina arvan, et inimeseks on võimalik jääda sõltumata elukutsest või riigikorrast. Eelarvamustest ehk stereotüüpidest vabanemisel on oluline isiklik kogemus. Ühel naisel õnnestus oma eelarvamusest teise nahavärviga inimese suhtes lahti saada alles siis, kui tema tütar abiellus mustanahalise noormehega.

Minu kogemus Eesti politseiga piirdub vaid ühe kohtumisega. Kaunil suvehommikul tuli minu koduõuele vana naisterahvas, istus aiatoolile ja ütles: “Lõpuks jõudsin koju.” Ütlesin, et see ei ole teie kodu, ja kuna ta ei osanud seletada, kus ta elab, pöördusin abisaamiseks politsei poole. Noor korravalvur esmalt vestles naisega, siis läks autosse ja klõbistas natuke oma arvutiga. Varsti tuli ta tagasi ja ütles: “Vanamemm, tule minuga. Ma tean, kus sa elad, ja viin su koju.”

Ajal, mil üha rohkem noori valib elukutse, mis on seotud ilu ja äriga, on mul raske mõista, miks ometi peaks keegi tahtma politseinikuks saada. Minu ettekujutus sellest tööst piirdub peamiselt krimiuudistega ja see, mis sealt vastu vaatab, on kõike muud kui meeldiv. Julgesin selle küsimuse esitada ühele oma endisele õpilasele. “Mul ei ole sellele küsimusele ühest vastust. Aus vastus on see, et iga töö on töö, iga töö tahab tegemist ja raha teenimist. Aga minu puhul ei ole see kogu tõde. Kas teie oskaksite täpselt öelda, miks mõni inimene on sümpaatne ja teine mitte, miks armastad oma kodulinna ja isamaad?” Ega täpselt ei oska, tunnistan. Ja ongi hea. Kellelgi pole õnnestunud lahti muukida õnne valemit ning elus on ka teisi asju, mille puhul tuleb leppida vastusega, et meeldib ja kõik.