Ajahammas on kordi leebem kui inimene

Siim Raie. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Samal teemal: 25. augusti Virumaa Teatajas Eva Klaasi artikkel “Väärikad mõisad seisavad ja lagunevad”.

Ajakirjandus ja kinnisvaraportaalid presenteerivad üha sagedamini müügis olevate mõisate nimekirju, aeg-ajalt õhates nende kõrge hinna ja hääbuva ilu pärast. On tõsi, et vaadates kogu pärandi üle käivat arutelu, on selle keskmes alati mõisad. Ka riikliku kaitse all olevate mälestiste nimekirjas on kõikidest ehitistest just mõisad, nende kõrvalhooned ning pargid enim esindatud (5200 ehitismälestisest 2401 on mõiskompleksi kuuluvad, kuid neist ainult 284 mõisa peahooned). Mõnede arvates üle esindatud, kuid vaieldamatult on nii arhitektuurselt kui ka ajalooliselt tegemist tähenduslike ja kaunite paikadega.

Ei möödu kirjatükkigi, kus mõni omanik või valdaja ei süüdistaks muinsuskaitset müügi takerdumises ning oma renoveerimisplaanide pidurdamises. Eriti kummaline on seda kuulda riigi või kohaliku omavalitsuse esindajate käest, kes peaks ükskõik millisel positsioonil olles aru sama, mis asi on avaliku huvi kaitse. Me – muinsuskaitsjad – ei kaitse Eesti ühist kultuuripärandit mitte kiusust, vaid seetõttu, et see on meie töö, paljudel eluaegne kutsumus. Niisamuti kui maksuameti töö on maksude kogumine ja keskkonnameti töö loodushoiu tagamine – ühine hüve.