Repliik: mõnus ja soe

Andres Pulver
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Pulver.
Andres Pulver. Foto: Marianne Loorents

Olen 51 aastat ilmas elanud ja seni oli karu mul looduses nägemata. Pühapäeva õhtupoolikul olime teel Tartust koju, kui veidi enne Rakket, Väike-Rakke bussipeatuse juures, märkas abikaasa kaugel tühermaal looma, kelle arvas karu olevat.

Pöörasin autol otsa ümber ja sõitsin sadakond meetrit tagasi. Ja oligi. Ning mitte üks ega kaks karu, vaid koguni neli mõmmikut – ilmselt karuema kolme päris kopsaka pojaga.

Kahjuks olid loomad nii kaugel, et pildile neid ei saanud, aga südantsoojendavalt mõnus oli vaadata, kuidas metsaotid heinamaal möllasid. Küll jooksid niisama ringi, küll tõusid tagakäppadele ja proovisid üksteist maha suruda. Kusjuures talumajani oli karude möllamise paigast ehk maksimaalselt paarsada meetrit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles