Vähem vägistamist ehk Tammsaare tappis armastuse

Liina Laks
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liina Laks.
Liina Laks. Foto: Marianne Loorents

Terve elu on mind saatnud üks kirg – lugemine. Kuid hiljuti sattusin vestlema ühe lapsevanemaga kirjandustundide ja kohustusliku lugemisvara teemal ... ja taipasin õudusega, et kui need oleksid olnud minu esimene kokkupuude kirjandusega, ei puudutaks ma raamatut vist isegi mitte kahemeetrise kepiga.

Õppisin lugema juba enne kooli. Mõlemad vanemad armastasid lugeda ning meil oli kodus tohutu raamatukogu. Raamatute pealt kokku ei hoitud ja pidev leheküljekeeramine viis selleni, et mingil hetkel hakkas lugemise ajal automaatselt film silme ees jooksma. See oli põnev. Ja mõnus. Ja viis aina rohkemate teosteni.

Kooli raamatukogu oli see koht, kus kogu kooliaja vältel kõige rohkem õppisin. Vahvad raamatukogutädid teadsid mind nägupidi ja lõid õige pea laenutajakaardile käega – nad ei viitsinud seda mulle iga paari kuu tagant uuesti väljastada, kuna see sai nii kiiresti templeid täis. Tavaliselt viisin reedel viis kuni kümme raamatut koju, lugesin need nädalavahetusel läbi ja tõin esmaspäeval tagasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles