Peegel peeglis: kuidas leida õige karjane

Priit Verlin. Foto: Erakogu

Aastaid tagasi saatsin oma head soome sõpra laevale. Olime tulnud kunstikooli vilistlaste peolt, istusime sadamas ning jälgisime autoaknast vintis soomlaste horde, kes tohutute alkoholivirnadega laevale tõttasid. Olles seda koomilist vaatepilti mõnda aega jälginud, ütles Matti: “Nüüd ei ole enam midagi teha, ma pean oma karja juurde tagasi minema.” Selles lauses oli midagi, mis mu sisse jäi. Jah, selle kohta, mida nägime, oli tõesti tabav öelda “kari”, aga see oli tema kari, olgugi et vaatepilt ei olnud just kõige ülevam.

Eesti otsib paaniliselt uut presidenti. Olen ka ise arutlenud selle üle, kes võiks olla meie järgmine kaanepoiss või -tüdruk, ja lõpuks jõudnud ka ennast üllatavale tulemusele. Toomas Hendrik Ilves ütles ühes kõnes leidliku lause. “See, mis on meid siiamaani toonud, ei vii meid enam edasi.” Eesti on sisemiselt lõhki, seda ei saa eitada. Meie niinimetatud eliit elab oma elu ja tädi Maali elab kardinaalselt teistsugust elu. Ennekõike peaks uus president olema ühendaja.

Aga mida sa ühendad, kui enamikul rahvast ei lasta sõna sekka öelda. Kui varem oli tõesti oluline, et meie president oleks särav maskott rahvusvahelisel areenil, siis praegu ei pea me oma olemasolu enam meeleheitlikult tõestama. Huvitav, mida me kardame, et ei lase rahval valida endale ilma igasuguse võimuta karjajuhti. Mis muutub tavalise inimese elus, kui presidendiks saab Kallas või Jõks? Mitte midagi. Aga kui Kaljurand või Reps? Vaat see on juba teine teema. Neil on enamiku toetus. Nende toetus, kel arvamust avaldada ei lubata.