Kirvesupp Süüria moodi

Kirjanik Kalju Saaber. Foto: Arvet Mägi

Vaevalt leidub teist suppi, mis paneks meid keset ööd sedavõrd rahutult rähklema, kui just magu alt ei vea. Aga tšillit sulle keelele! Mitte üksnes sinu vaid kogu maailma magus uni on viimast aega mokas, täis košmaare. Meil on vist ühtemoodi vaevused. Nende nimeks on empaatia ja südametunnistus.

Niisiis jõudis Vene kirvesupi retsept Süüriasse. Kes siis ei tea, vähemalt minu põlvkond mäletab seda muinasjuttu vene soldatist ja ta kirvesupist. Koolis ju õppisime. Astub vapper soldat võõral maal võõrasse tarre (need külastused on alati kahtlased olnud) ning kamandab eidekest – no nii, olen siinmail, kõht na hele, pane aga pada kähku tulele! Eit kohe halama: kallis pojake, endalgi pole midagi hamba alla panna, millest veel sulle suppi vaaritan? Meil siin Süürias pole ju muud kui rusud, surnud lapsukesed ja rotid. Jutt või asi, kostab soldat, seda laulu olen ennegi kuulnud, viska üht-teist patta, lisa kindlasti Vene kirves (aga kes ei tea Vene kirve väge) ning supp saab missugune! See on Putini isiklik retsept, emake! Paraku teavad veel vähesed rahvad seda hääd rooga. Aga küll teisedki tundma saavad – nii need, kel kirvesupi maitse juba ununenud, kui need, kes meki alles suhu said. Lõpuks maitseb Vene kirvesupp igas külas ja igal maal. Küsite juurdegi, lakute lusikagi puhtaks.

Kohe tõmbas soldat saapasäärest oma – sel oli veel kirvesupi lõhngi küljes – ning näitas seda eidekesele. Pole paremat rooga kui Putini kirvesupp, ütles ta uhkusega. Etem kui mõni pasta või suši. Popkornist ma ei räägigi. Meie presidendil on palju supiretsepte varuks. Mitte ainult siin Süürias, emake. Tal on iga ilmakaare jaoks retsept valmis mõeldud. Aga Vene kirves jääb igal pool üheks supi põhikomponendiks. Ponjal? Seda ütlen sulle mina, vapper vene soldat.