Juhtkiri: ravimtaimetarkus kestab

Kui viimasel kümnendil on teadlased otsinud troopilistes vihmametsades kirjata kultuuride seas inimkonda päästvaid imeravimeid ja Euroopat on peetud selles vallas perspektiivituks, siis noor Eesti teadlane Renata Sõukand avaldas muljet Euroopa Teadusuuringute Nõukogule ja sai toetuse uurimistööks. Ta leiab, et etnobotaanikal on inimkonnale pakkuda enamat kui müütilise imeravimi otsimine. Sõukand asub nimelt uurima, kuidas mõjutavad sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised tingimused taimekasvatust eri kirjarahvaste seas.

Mida enam ühiskond linnastub, seda vähem jääb alles n-ö talupojatarkust. Kui vaatame vastsündinu silmadesse, peegeldub sealt aastasadade kogemus, kõik see, mida on meie esivanemad omandanud ja osanud. Paraku kaob see tõsidusetõde neist silmist üpris kiiresti. Meie, vanemate asi on oma lapsi õpetada – näidata taimi looduses ja neid tõve korral tarvitada, hapendada kapsast ja kurki, korjata ja kupatada söögiseeni, kuivatada ravimtaimi –, et need väärtuslikud teadmised ei ununeks.

Eestlastena oleme paljude maailma rahvastega võrreldes üsna heas olukorras: saame minna apteeki ja osta rohtu, igaühel on perearst. Aga oleme alalhoidlikud ega viska vana head teadmist uue saabudes peast ega hingest välja. Nagu on Eesti imeväärne oma regivärsi iidsete kihistuste ja rahvatantsu säilimise poolest, nii on ka ravimtaimetarkus osa meie kultuurist.