Jordaanlane naudib Rakvere rahulikku tempot ja lühikesi vahemaid

Kristi Ehrlich
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mahmmud Ahmed saabus Rakverre justkui teise maailma. Suurlinn Ammān on hoopis midagi teistsugust kui Rakvere oma Keskväljakul toretseva liblikapuuga.
Mahmmud Ahmed saabus Rakverre justkui teise maailma. Suurlinn Ammān on hoopis midagi teistsugust kui Rakvere oma Keskväljakul toretseva liblikapuuga. Foto: Marianne Loorents, Internet, montaaž

Saatuse tahtel Eestisse jõudnud jordaanlane Mahmmud Ahmed vaimustus sellest väikesest riigist juba siis, kui silmas lennukiaknast Ülemiste järve. Rakveret peab ta praegu koguni oma kodulinnaks, mis on ta hästi vastu võtnud.

Mahmmud Ahmed tuli 2013. aastal Tallinna tehnikaülikooli keskkonnakaitse ja puhtama tootmise erialal magistrikraadi omandama. “Esialgu ma ei plaaninud peale kooli lõpetamist siia jääda, aga umbes kolme kuu möödudes märkasin, et põllumajandus on Eestis väga arenenud,” põhjendab Ahmed, mis pani teda jätma Jordaanias pereettevõttes kaasalöömise ja Eestis ennast pikemalt sisse seadma.

Et Eestis on haritavat maad palju, nägi ta siin võimalust äritegevuse alustamiseks, ja juba 2013. aasta novembris asutas ettevõtte, mis müüb Eesti põllumeestele – tomati-, maasika-, viljapuudekasvatajatele ja teistele – väetisi, mida toodab Ahmedi pereettevõte Jordaanias.

Mahmmud Ahmedi hinnangul on Eestis äri ajada isegi keerulisem kui Jordaanias. “Siin on väike turg, kus tegutsevad suured ettevõtted ja tuleb ennast tõestada,” märgib Ahmed, kuid lisab, et äri on Eestis turvaline ajada.

“Kui sul on oma kliendibaas juba tekkinud ja sa varustad neid lojaalselt, võid ettevõtjana ennast kindlamalt tunda. Jordaanias on juba riiklikul tasandil suur konkurents, sest valitsusel on oma kaevandus,” toob ärimees välja veel punkte, mis Eesti kasuks räägivad.

Magistrikraad omandatud, jättis Mahmmud Ahmed Tallinna ja kolis Rakverre. Peamiselt seetõttu, et pealinna ümbruses haritavat maad ei ole ja seega pole ka põllumehi, kellele väetist müüa.

Väikelinna elama asumise kasuks rääkis seegi, et lähedased sõbrad, mitte küll araablased, ootasid teda siin ees. Nii seadiski Ahmed tänavu veebruari lõpus ennast kreisilinnas sisse ja naudib siinset elukeskkonda tunduvalt rohkem kui Tallinna oma. “Rakvere on väikelinn ja inimeste suhtumine on teine,” märgib mees.

Selle teistsuguse suhtumise all peab ta silmas seda, et tema araabia päritolu ei pane rakverlasi sõna võtma ega kohatult käituma. Tallinnas tuli tal nii mõnigi kord ette, et tema päritolust häiritud kaaslinlane oma arvamust ka avaldas. “Tallinnas valitseb suhtumine, et kui sa oled välisriigist, oled sa pagulane. See on väga levinud mentaliteet. Minu Tallinnas elavad sõbrad puutuvad sellega kogu aeg kokku ja kannatavad selle tõttu,” räägib Mahmmud Ahmed. “Sõrmega loomulikult keegi ei osuta, aga nad väljendavad oma suhtumist kõneviisiga.”

Ta isegi on mitmel korral kogenud, kuidas tema täiesti tavapärasel toonil kõnelemisele vastatakse ilma igasuguse põhjuseta kõrgendatud häälel. Eriti levinud on see poes ja Ahmedi sõbrad on niisuguse käitumisega kokku puutunud ka ühissõidukites.

Seetõttu on Ahmed paaril korral mõelnud Jordaaniasse tagasi pöördumise peale. “Aga sõnad tappa ei saa, ainult haiget teha. Ja seepärast olen ikka veel siin,” ütleb ta optimistlikult.

Samas leiab mees, et tegelikke pagulasi riivab halvustav suhtumine tunduvalt rohkem kui teda, kellel on igal ajal võimalik oma kodumaale naasta või oma lähedastel külas käia.

Samas ei taha Ahmed eestlaste suhtes ülekohtune olla, sest olles reisinud enamikus Euroopa riikides, leiab ta, et Eestis on olukord palju parem – ühegi sisserännanu suhtes pole kasutatud füüsilist vägivalda.

Eestlaste võõristavale suhtumisele, mida väljendavad eriti vanemaealised, on Mahmmud Ahmed püüdnud põhjendusi leida, tuginedes meie keerulisele ajaloole: vanem põlvkond on oma silmaga sõda näinud, nende sugulased-tuttavad on olnud sunnitud võõrvõimu eest põgenema. Noorem põlvkond ajaloo taaka oma õlul ei kanna.

Rakvere turvalisest ja sõbralikust elukeskkonnast lahkub Ahmed korra nädalas, kui vähegi võimalik, pealinna, et käia seal asuvas mošees reedesel palvusel. Araablaste kogukond, kes reedeti mošeesse koguneb, on Tallinnas väike ja ühest mošeest on Ahmedi sõnul neile küll.

“Kui ma Tallinnas elasin, käisin ikka igal reedel. Rakverre kolides muutus ka mošee külastamine keerulisemaks, kuid üle nädala reedeti püüan sinna jõuda,” kõneleb ta oma harjumusest.

Et Ahmedi rakverlastest sõbrad on käinud tal Jordaanias külas ja näinud vahetult araablaste eluolu, kombeid, pole neile probleem, kui Mahmmud Ahmed palub sõprade juures viibides kolme minutit iseenda jaoks, et palvetada. “Ma elan koos sõpradega, nagu elaks keset oma rahvast,” kiidab ta eestlasi.

Kui ta üldse millestki Eestis elades puudust tunneb, siis teatud tüüpi kohvikutest, kuhu noored mehed Jordaanias õhtuti kogunevad, et üheskoos aega veeta ja kaarte või lauamänge mängida. Meie pubidega Ahmed neid ei võrdleks – tegemist on kohtadega, kus sisustuseks lihtsad lauad, muusika ei mängi ja kuhu saabutakse tavaliselt kella üheksa ajal, et siis südaöö paiku või tunnike hiljem mõnusas meeleolus lahkuda.

Igavuse peletamiseks saab ta igal nädalavahetusel oma eestlastest sõpradega kokku, üheskoos grillitakse, vaadatakse filme või siis käiakse merel purjetamas. Ahmed kiidab Rakvere uut kino, kus filmielamusi nautida. Ja üpris sageli jõuab ta uude Aqva spordikeskusesse.

Siiski on veel üks asi, mille järele mees igatseb. Need on traditsioonilised Jordaania riisiroad. Kui eestlased söövad peamiselt valge riisi, siis araabia maades on toidulaual palju riisisorte. Ja loomulikult lambaliha.

See tähendabki, et Ahmed kokkab peamiselt kodus. Ja kui tulebki kodust väljas einestada, sööb ta kiirtoitu, näiteks McDonald’sis. “Aga suurema osa oma toidust valmistan kodus. Mul on selleks talenti,” ei püüagi mees tagasihoidlikuks jääda.

Kokkamiseks vajalike koostisosade leidmisega tal õnneks probleeme ei ole, kuigi islam ütleb, et moslemitel tuleb süüa halāl-liha (looma ei tapeta enne, kui temast hakatakse verd välja laskma, muidu tardub veri lihaskiudude vahele). “Kui halāl-liha pole võimalik saada, võib süüa ka tavalist. Peamine, et loomast on veri välja lastud. Nii et mul pole keeruline leida loomaliha, lambaliha või kanaliha,” kõneleb Mahmmud Ahmed.

Eesti toitu ta peaaegu ei söögi. Ainus asi, mis talle meeldib ja millega ta on ära harjunud, on must leib, mille Ahmed mõned kuud tagasi enda jaoks avastas. Eestlaste peamisest toiduainest kartulist ta lugu pidada ei oska. Jordaanias süüakse kartulit kas fritituna või siis mõnes roas koos lihaga.

Rakveret peab mees praegu täielikult oma kodulinnaks. Viimati üle kahe kuu Jordaanias viibides tundus Rakverest eemalolek talle meeletult pikk. Juba kolme nädala möödudes hakkas ta igatsema siinset rahulikku elu, mis võimaldab magada, ilma et ööund segaks ehituse müra.

Väikeses rahulikus Rakveres ei ole liiklusummikuid ja vahemaad on nii väikesed, et puudub igasugune vajadus auto järele – igale poole pääseb jalgsi. Just seda viimast igatseb ta kusagil reisides.

“Ma töötasin Egiptuses Kairos mõnda aega. Kui keegi näeks sealseid ummikuid, oleks ta tänulik väikese linna eest. Istuda kaks tundi ummikus, tapab päeva,” räägib Ahmed omast kogemusest.

Jordaaniast Ammānist pärit mees ei ütle, et jääb igavesti Rakverre. Siinne äri ei lase tal aga päeva pealt lahkuda. Aeg-ajalt tunneb ta koduigatsust, mida seni on peletanud sagedaste reisidega Jordaaniasse, kas või juba seepärast, et põgeneda Eesti külma talve eest.

Lund oli ta koduriigiski näinud – paari-kolme aasta tagant katab ka Jordaanias lumevaip korraks maad ja tekitab autojuhtidele parajat peavalu, kuid kõige madalam temperatuur on seal miinus kaks kraadi ja sedagi öötundidel. 20kraadist külma seal aga ei koge. Ometigi tunduvad üksikud külmakraadid Jordaanias kõvasti krõbedamad, kui siinsed täiesti tavapärased miinus 20–25. Põhjus on lihtne – põhjamaalaste kodud on soojad, mis võimaldab õdusat olemist. Samuti osatakse tunduvalt edukamalt tulla toime lumesajuga.

“Mul võttis kaks aastat aega, enne kui leidsin õige jope, mida talvel kanda. Esialgu ostsin kõige paksema jope, mis ma leida suutsin, kuni mu sõbrad näitasid mulle, mis ma tegelikult ostma pean. See on väga kerge, aga tuuletõkkega,” meenutab Mahmmud Ahmed õppetunde, mida teistsuguses kliimas elades on tulnud võtta.

Kui uurida, kuidas on eesti keele oskusega, vastab ta väga ausalt: “Suhteliselt kehvasti.” Ja tunnistab, et ega ta olegi üritanud kohalikku keelt õppida. Vajadust selleks pole seni olnud, sest enamiku inimestega saab Eestis inglise keeles suheldud.

Eestis elades on ta järjest enam aru saanud, et “selles riigis on midagi unikaalset”. Ka Ahmedi sõbrad, kes on siin elanud ja siit lahkunud, igatsevad Eestit.

Nii polegi ta nördinud, et Soome magistriõppesse astumiseks registreerimise maha magas ja seetõttu hoopis naaberriiki Eestisse sattus. Riiki, millest ta esialgu mitte midagi ei teadnud.

Ja kui Tallinnasse jõudes “tervitas” teda esimesena Ülemiste järv, võttis Ahmed, kelle kodumaa on veevarudelt üks vaesemaid, seda kui head ennet.

“Mulje oli ülev. Astusin välja, oli veidi tuuline. Olgem ausad, isegi õhu lõhn oli midagi sellist, millesse kiinduda.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles