Kaemus: “Thijl Ulenspiegel” G. Gorin / Ü. Saaremäe

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Trikster, narr, seikleja, kangelane ... Thijl Ulenspiegelit võiks nimetada mitmeti. Rakvere teatri laval mürgeldas ta igatahes kaasakiskuvalt. Narrieeposeks ristitud tükk “Thijl Ulenspiegel” tõi lavale erakordselt palju rahvast, tavatult ohtrasti muusikat ja tantsu. Kuigi Priit Aimla eestindatud igivana lugu on mängitud Eesti teatrites varemgi, nägin seda esimest korda ja arvan, et nõnda oligi hea. Ükski kogemus ei kippunud sekkuma, ühtki võrdlust polnukski vaja.

Ulenspiegel (nimes sisalduvad öökull ja peegel – tarkus ja edevus, nagu mehes endaski) on legendidest pärit tegelaskuju, 14. sajandist, ja arvatavasti oli tal ka prototüüp, ehkki päris kindlalt ei tea seda vist keegi. Keskaegsetes saksa, prantsuse ja madalmaade rahvajuttudes Ulenspiegelist järgnes seiklus seiklusele, joovastav rõõm rängale kurbusele, metsik võitlus hardale armuaktile – olge lahked, seda kõike võite näha ka lavastuses.

Ehedat äratundmisrõõmu pakkusid lavastaja kelmikad pisted, millega ta oli tikkinud loosse sillakesi teiste tuntud lugudeni. Esimesed avastused haarasid mind sedavõrd kaasa, et seoste leidmine sai justkui hasardiks. Leidsin üles Toomas Nipernaadi, kui Thijl ühe naise juurest teise juurde rändas ja sulnist udujuttu ajas; leidsin Timm Thaleri, kui Ulenspiegel keeldus naerust loobumast; nägin Hamletit, kes reeturit järjekindlalt kalakaubitsejaks nimetas; vilksamisi märkasin ka Ivo Schenkenbergi, kui Thijl järjekordselt relva haaras. See pakkus lõbu ja teravdas meeli. Ehkki publiku meeled hoiti erksad niigi, sest nõnda palju möllu pole Rakvere teater kaua pakkunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles