Kaua tehtud kaunikene, võiks meie äsja lõppenud presidendivalimisprotsessi ja selle tulemuse kohta öelda. Palju ohkasid kergendatult, kui 3. oktoobril haamer lauale kolksatas ja Kersti Kaljulaid 81 häälega riigikogus valituks sai. Kas aga oli põhjust nii väga ohata ja ohkida? Iga asja kallal võib viriseda ja igas asjas on enamasti ka mingi positiivne iva. Sama kehtib ka presidendivalimise kohta.
Tellijale
President on lõpuks ometi valitud, elagu president!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustame virisemisest. Presidendi valimise kord ei ole kaugeltki täiuslik. Muuta seda tuleb, kas suurelt ja uhkelt või ainult valimiskogus valgeid sedeleid elimineerides, eks seda näitavad diskussioonid riigikogus lähiajal. Mingi muudatus kindlasti tuleb. Ei ole ju päris mõistlik, et viis kandidaati said vaiksel tulel kolm-neli kuud pikalt grillida, aga võitjaks osutus hoopis kuues kandidaat, kes kiirkorras riigikogu mikrolaineahjus (loe: vanematekogus) valmis küpsetati.