President on lõpuks ometi valitud, elagu president!

Valdo Randpere
, riigikogu liige, reformierakond
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdo Randpere.
Valdo Randpere. Foto: Erakogu

Kaua tehtud kaunikene, võiks meie äsja lõppenud presidendivalimisprotsessi ja selle tulemuse kohta öelda. Palju ohkasid kergendatult, kui 3. oktoobril haamer lauale kolksatas ja Kersti Kaljulaid 81 häälega riigikogus valituks sai. Kas aga oli põhjust nii väga ohata ja ohkida? Iga asja kallal võib viriseda ja igas asjas on enamasti ka mingi positiivne iva. Sama kehtib ka presidendivalimise kohta.

Alustame virisemisest. Presidendi valimise kord ei ole kaugeltki täiuslik. Muuta seda tuleb, kas suurelt ja uhkelt või ainult valimiskogus valgeid sedeleid elimineerides, eks seda näitavad diskussioonid riigikogus lähiajal. Mingi muudatus kindlasti tuleb. Ei ole ju päris mõistlik, et viis kandidaati said vaiksel tulel kolm-neli kuud pikalt grillida, aga võitjaks osutus hoopis kuues kandidaat, kes kiirkorras riigikogu mikrolaineahjus (loe: vanematekogus) valmis küpsetati.

Sellest aspektist vaadatuna oleks igaüks neist viiest kandidaadist olnud parem valik kui Kersti Kaljulaid. Mitte tingimata isikuna, vaid just protsessis osalejana. Natuke mõru tunne on mul ja pisut ka piinlik nende kandidaatide ees, kellest ükski ei osutunud valituks poolkehva valimissüsteemi tõttu, mida me nüüd suure tõenäosusega muutma hakkame.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles