Ulvi hooldekodu, kordan teisel pool telefonitoru sealse direktori Maarika Koppeli sõnu. Kolme nädala pärast, sel hommikul, kui pean seal kohal olema, hakkavad asjad vaikselt, kuid kindlalt kiiva kiskuma. Autorehv on üleöö tühjaks saanud ja ma olen nii nördinud, et hakkan liikuma mööda Tallinna–Narva maanteed ilma midagi mõtlemata.
U-täht mõlgub meeles ja niimoodi kiman südamerahus – Uhtna poole. Hooldekodu maja ees mõtlen hetkeks, kas olen ikka õiges kohas, kuid ometi astun sisse. Töötajad vaatavad mind pisut imestunult, kuid tervitavad sõbralikult. Juhatajat polegi? Ootan ja kuulatan, mille üle arutletakse. “Kas sa saad ise oma hambad suhu?” küsib üks proua teiselt. Vastust ei tule, kuid ülejäänud majas kõmab jutuvada. Detsibellid on ilmselgelt põhjas.