Maaliv militarist otsib puhast vaimu

Andres Pulver
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pisikeses maalidega täidetud toas on Ahto Jaska sõnul mõnusaim maalida põrandal, kus valgus kõige parem ja ruumi kõige rohkem.
Pisikeses maalidega täidetud toas on Ahto Jaska sõnul mõnusaim maalida põrandal, kus valgus kõige parem ja ruumi kõige rohkem. Foto: Marianne Loorents

Kui kloostrielanik Ahto Jaskal mõtted otsa saavad ja vaim väsima kipub, vahetab ta kesta ja põrutab Kuremäele päris kloostrisse. Tõmbab mundri seljast, poeb tsiviilkostüümi ja saab uueks.

Leitnant Jaska elab kloostriks kutsutud vanas kasarmuhoones Tapa sõjaväelinnakus. Elab ja maalib. Ning Tapa “kloostri” koridori seinu ehivad tema maalitud pildid. Ahto Jaska tõdes, et olla ühelt poolt kunstnik ja teisalt sõjaväelane on üpris keeruline, tegemist on omamoodi isiksuse kahestumisega.

“Õnneks on mul töökaaslastega head suhted ja sarnased arusaamad, aga hing peab puhas olema, et nii saaks jätkata,” kõneles ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles