Eelmisel nädalal avaldas Virumaa Teataja loo sellest, kuidas Põlula kalakasvanduse siiad Pärnu jõkke lasti. Uurisime teadlaselt, kuidas siial meie vetes läheb.
Siiakala panevad ohtu soojad ja tormised talved
19. oktoober 2016, 08:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse teaduri Aare Verliini sõnul ei ole siia olukord Eestis kiita. "1930. aastate teisel poolel oli merisiig hinnalisematest kaladest koha, angerja ja haugi järel merevete saakides neljandal kohal. 1937. aasta rekordsaak ulatus lausa 239 tonnini," selgitas teadlane. Alates viiekümnendate aastate teisest poolest algas saakide järkjärguline vähenemine ja saagid jõudsid madalseisu kaheksakümnendate aastate lõpuks, kui püüti vähem kui 10 tonni siiga aastas. Praegu püütakse aastas keskmiselt 20 tonni siiga.
Ka Peipsi siia arvukus on viimastel aastakümnetel oluliselt vähenenud. Kui 2003. aastal püüti Peipsist kuus tonni ja 2004. aastal veel kaks tonni siiga, siis viimastel aastatel on teda Aare Verliini sõnul püütud kokku alla poole tonni. 2013. aasta siiasaak oli Peipsis kõigest 371 kg ( kvoot 2 tonni), 2014.a 532 kg (kvoot üks tonn).
Põhiliseks põhjuseks varude vähenemisel peavad teadlased koelmute mudastumist viimase poole sajandi jooksul ja sagedasi sooje ning tormised jääkatteta talvi. "Sarnane olukord on ka ümberkaudsetes riikides – näiteks Saksamaa ja Poola rannikumere siiasaagid põhinevalt peaaegu täielikult asustatud kaladel. Meil püütavad siiad on enamuses Soomes asustatud kalad," selgitas Aare Verliin.
Eesti merevetes on teadaolevalt neli siiavormi:
Hõredapiiline mereskudev siig
Hõredapiiline siirdesiig
Läänemere idaosa tihedamapiiline siirdesiig
Läänemere põhjaosa tihedamapiiline siig