Ühel päikselisel pärastlõunal jalutas Rain pahaaimamatult koos oma teismelise pojaga Võhu kandis jõe ääres, kuid ühe oja ületamine oleks saanud neile saatuslikuks.
Matkasellid pääsesid napilt püünise haardest (1)
22. oktoober 2016, 00:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rain rääkis, et nad kõndisid metsas ja jõe ääres mitu tundi ringi, maanteele pöördudes tahtsid nad ületada kitsamas kohas üht ojakest ning võtsid abiks puuteiba, et proovida, kui sügav seal on. Sügav ei olnud, aga kohe käis kolks. Nii kui Rain teibaga oja põhjas lebavat rauda veidi tõstis, käis püünis kokku ja haaras kaika oma lõugade vahele.
Ehmatus oli suur ning Rain tänas õnne, et ei tema ega ka poiss ise sinna ei astunud, sest tagajärjed oleks olnud üsna valusad.
“Oli puhas juhus, et teiba abiks võtsin ja et me just sealt oja ületama hakkasime, sest olime mööda kallast juba mitusada meetrit tulnud,” lausus ta. “Enam ei julgegi metsas jalutada.”
Mingit märget ega hoiatust Rain sündmuskohal ega selle läheduses ei näinud. Hiljem luges ta internetist, et selline raud kujutab endast koprapüünist.
Kehtiva jahieeskirja järgi võib koprale jahti pidada mõrraga, piirdevõrguga, püünisrauaga, taksi või terjeriga 1. augustist 15. märtsini, kuid püünisel ja varjatud püünise juures peab olema nähtaval kohal märgis püünise omaniku jahitunnistuse numbriga. Märgise loetavus peab olema tagatud kogu püügiperioodi kestel.
Jahieeskirjade järgi peavad püünised olema paigaldatud nii, et nad ei kujutaks ohtu teistele loomadele ja inimestele.
Jahimeeste kinnitusel on koprapüünise asukohad kaugelt äratuntavad ning need on paigaldatud nõnda, et ülevalt astudes ohtu ei kujuta. Küll aga pidavat neile peale sattuvad inimesed sageli neid meelega torkima.