Kaemus: Håkan Nesser “Inimene ilma koerata”

Håkan Nesser “Inimene ilma koerata” Foto: Internet

Selle üle, et iga perekonna kodukappides leidub luukeresid, võiks vaielda. Aga vist ikka leidub. Need ei pea tingimata olema suured, need ei pruugi sugugi koliseda, kappidest välja kukkuda või koguni astuda. Need võivad olla üsna pisikesed, peaaegu nähtamatud, neist ei pea ehk väljagi tegema, ammugi mitte rääkima ... Ja võib olla ka nii, et neid tõepoolest pole. Kaua. Kuni nad viimaks ikkagi ilmuvad.

Rootsi väikelinnas elav korralik Hermanssonide vanapaar oli suutnud ilma luukeredeta elada aastakümneid.

Esimene – ja väga kolisev – astus ootamatult kogu Rootsi rahva ette siis, kui nende poeg Robert tõsielusarjas purjuspäi üsna piinliku teoga maha sai. Ja kui tema emale näis, et nüüd on maailm kokku varisenud, siis oli see alles algus. Kaua hoolega kavandatud perekondlik pidu muutus jubedaks lõputuks unenäoks, kui pimedal detsembriööl kadus majast toosama poeg, ja juba järgmisel haihtus jäljetult tudengist tütrepoeg.