Juhtkiri: kas Taavi rõivas rebeneb?

Novembrist on kujunenud poliitmänguhooaeg, kus toolid kõiguvad ja igaüks otsib oma. Irooniliselt võib väita, et põrgu on jäätunud, sest reformierakond on viimastel päevadel teinud liginemiskatseid keskerakonnale. Nii kostab keskerakond ja Taavi Rõivas eitab. Tõenäoliselt aitas värske verevahetus – nädalavahetusel valiti keskerakonna uueks esimeheks Jüri Ratas – tegu on siiski käiguga, millest pool aastat tagasi poleks keegi kõnelda julgenud.

Opositsioon andis eile peaministrile üle umbusaldusavalduse, milles loetleti tegematajätmisi ning nõuti uut valitsust ja otsustusjulgusega juhti. Valitsuses on mõrad, mille lappimiseks mörti ei jagu. Taavi Rõivas manitses, et valitsust lõhki ajada ei tohi. Põhjenduseks tõi ta julgeolekukaalutlused. Hirmus on seda kuulda. Aga olgem realistid: mis siis õigupoolest saab, kui valitsus lõhki läheb? Tuleb uus.

Poliitika on teadupärast suur kompromisside ja salalepingute kunst. Valitsuses põrkuvad üsna erinevad maailmavaated ning riigitüürile satuvad neljaks aastaks inimesed, kes pööravad rooli, ütleme, vasakule, et siis seda järgmiste valimiste aegu jälle paremale pöörata saaks. Eestil puudub ühtne visioon, kuhu minna – kui välja arvata müstiline “parem elu”, mis sageli poliitretoorikas kõlab.