Uljaste varjend õhkab hirmutavat möödanikku

Toomas Herm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elle Männi meenutas aegu, mil Uljaste staabivarjendis harjutati suurt vastasseisu, mis taas päevakorda on tõusnud.
Elle Männi meenutas aegu, mil Uljaste staabivarjendis harjutati suurt vastasseisu, mis taas päevakorda on tõusnud. Foto: Meelis Meilbaum

Peterburis on viimasel ajal sõja hirmus moodi läinud varjendite ostmine. Mõistagi saavad seda teha jõukad inimesed.

Nõukaajal tavakodanik endale varjendit osta ei saanud, vaid pidi lootma enda või naabri keldrile. Küll olid varjendid mõeldud kõrgetele riigiametnikele ja otseselt sõjaga seotud tööstuses tegutsevatele inimestele.

Uljastel konutavad tänapäevani kunagise staabivarjendi hooned. Need tummad päevinäinud rajatised teavad möödunud aegu, kuid ei oska rääkida. Õnneks elab tänini kunagise staabivarjendi vahetus läheduses objekti kunagine valveülem Elle Männi. Naine meenutas, et mitu korda aastas peeti seal suuri õppusi. Peamiselt kevadel ja sügisel. Aga ka suviti harjutati külma sõja kuumaks muutumist. Teinekord vältasid õppused kuni nädala. Männi sõnul pidi ta kolm korda päevas kontrollima garaažides temperatuuri, niiskust ja õhurõhku. Lisaks tehnikale hoiti seal näiteks gaasimaske. Kuid leidus ka väikelaste kummikotte, midagi inkubaatori sarnast, kuhu imik tuumarünnaku puhul peitu pisteti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles