Nädala kaja: maailmade loojad

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Viita-Neuhaus.
Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Kui mees lõpetas õhtul “Kunksmoori” lugemise kohal, kus too hõikas häälekalt: “Minu võit!”, pööras laps end teisele küljele ja küsis siis: “Donald Trump sai võidule, kas nüüd tuleb Venemaaga sõda?” Vaikus mängis hetkes. Ehkki ma ei näinud, mida mees teeb, tunnetasin õhus pinget. Teadsin, et ta püüab hääle võimalikult rahulikuks sundida. Kindla peale.

Sellel õhtul selgitas ta kaua, et ega Ameerikat õnneks ei juhi härra maailmavalitseja üksinda. Inimestel on mõnigi kord komme kogutud infokilde omal moel ümber paigutada ning kuulutada sõnumeid, mida nad teises olukorras kiiresti muudavad.

Elutoas, kuhu kostsid isa ja poja tähtsad jutud, haigutas mulle läbi kumava ekraani magusalt üks kümneaastane poiss. Barron Trumpi temp, nii ehe ja pingutamata, ei jäänud vaatajatel märkamata, kui võidumees – tema isa – pidas vallutuskõnet. Twitter rõkkas, et noormehe jaoks oli see viimane koht, kus ta tahtnuks olla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles