Kiri: tere, jope Jüri!

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Sisustuskunstnik Iris Scheider on teinud ettepaneku, et kõik eestlased võiksid üksteisele tere öelda. Minu lapsepõlves õpetasid kõik vanemad lastele, et tere tuleb öelda. Kes seda ei teinud, sellelt küsiti kohe, kuhu tere jäi. Või kas tere jäi taha tulema. Tänapäeval see kahjuks alati nii pole. Kui seisan oma koduõuel ja minust mööduvad noored inimesed, et minna autoklassi liiklust õppima, siis paljud mühisevad mööda nagu tummahambad. Mina ütlen alati midagi, sõltuvalt sellest, kui kaugele päev on edenenud: “Tere keskhommikut, tütarlaps” või “Tere pärastlõunat, noormees”.

Hiljuti käisin surnuaial ja soovisin naaberplatsi korrastavale noorele naisele: “Tere päevast ja jõudu tööle!” Ta tõstis korraks pilgu ja küsis, kas ta peaks mind tundma. Vastasin, et ei peaks. Mis ma muud oskasin öelda.

Õnneks on ka häid eeskujusid. Üks päevakommentaator Vikerraadios alustab juttu alati sõnadega “Tere, inimesed!”. Mihkel Kärmas alustab “Pealtnägijat” ikka sõnadega “Tere, sõbrad!”. Väga lahe.