Novembris 1962 on Viivi Luik kirjutanud luuletuse “Võilillepäike”, tänavu 6. novembril tähistas autor oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Tsiteerin isepäise imelapse esimesest kogust “Pilvede püha” (1965) leitud viiesalmilisest luuletusest viimased värsiread: “Ta leidis – / võilillepäikese. / Sest astusid käijad kõik üle, / kuid tema näol põngerjas väikene / suurt maailma hoida võis süles.”
Tellijale
Võilillega suurde kirjandusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niisiis kohtub üks laps, kes läheb imedemaad otsima, maailma avastama, oma suurt teekonda alustades võilillepäikesega. Meenutamiseks võrratu kujund ses pime-kõledas hingedeajas. Praegu sama oluline kui toona, või arvate teisiti? Kui tihti me ise veel nõnda argistest asjadest ja tegelikult elutarkadest sõnadest rõõmu suudame tunda? Mõelda vaid, kui noor oli siis ütleja ise.