Samal ajal kui meil räästad tilguvad, kirjeldas paadunud arvutimängurist disainer Tobias van Schneider oma kogemust virtuaalse reaalsusega. Pärast paari tundi arvuti taga mängimist, spetsiaalsed prillid ees ja kõrvaklapid peas, ilmnesid tal mõned huvitavad sümptomid.
Tellijale
Nädala kaja: reaalsus kui pohmell
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Tundsin, nagu läheks asju haarates mu käsi neist läbi,” kirjeldas ta. Huvitav oli ka see, et pärast klappide peast võtmist liikus ta ettevaatlikult, sest kogu aeg oli tunne, justkui võiks ta lendu tõusta. Pealegi tundusid objektid kuidagi liiga ligidal olevat ning silmad hakkasid trikitama: näed, et asjad liiguvad, kuigi need püsivad paigal. Kuid veelgi põnevamad on psühholoogilised kõrvalmõjud, näiteks depressioon. Päris maailmas oli sõna otseses mõttes vähem värve, “kogu maagia oli kadunud”.