Mallorca, kuhu jäid tapad?

Selline imeline pärl – Port de Sa Calobra – asub orus. Foto: Anu Viita-Neuhaus

Üks on kindel – hispaanlaste temperament ja suhtlusstiil on lahke, ülevoolav ja äge. Olgu see siis säravast päikesest või lihtsalt selgeks õpitud, kuid klass omaette kindlasti. Isegi siis, kui rosinasilmne ettekandja teatab, et tal on Eestis sugulased, või kui tänavakaupleja ehmatab väikesed eesti poisid sõnatuks. Mind üllatavad aga zumba’t tantsiva meestreeneri oskused.

Päike ja emotsioonid on need, mis viivad ränduri teele. Ka inimesed, kes sihtkohas – neilt on alati koguda ja kogeda midagi, mida meil pole. Lisaks arusaamine ja energia, mis muudab ennastki ...

Mu meelest pole ilmas ilusamat vaatepilti kui lennukiaknast nähtav päikesetõus ... ja õ-õ-õudsemat tunnet kui see, mis valdab, kui lennuk sööstab õhku. Vaikin sellest laste ees, kes välisreisil esimest korda, kuigi elan ise mitmeid nädalaid enne reisi seda ärevust ikka ja jälle läbi. Kuid ... lähebki õnneks. Väikesed kodanikud tunnetavad küll ema ärevust, kuid võtavad raudlinnuga sõitu ometi puhta mänguna.