Anne Rebane: “Ähvardusi on olnud, väikseid vahejuhtumeid ka”

Anne Rebane: “Ähvardusi on olnud, väikseid vahejuhtumeid ka” Foto: Erakogu, Peeter Langovits/Postimees, montaaž

Edgar Savisaare kaasust hakkab Harju maakohtus arutama kohtunik Anne Rebane, kes peab oma koduks Haljalat, on õppinud Rakvere 1. keskkoolis ja teab, et õigus ja õiglus ei tähenda kaugeltki alati üht ja sama.

Kohtu elektroonilise infosüsteemi programm määras teie kätte Edgar Savisaare kohtuasja. Ma ei tahaks uskuda, et kohtuasi on kohtuasi. Jutuks olev kaasus on ikka väga kuum. Mida mõtlesite, kui kuulsite, et see teie kätte usaldatakse?

Naljaga pooleks ütlen, et elektroonilise infosüsteemi programm ei jätagi kohtunikku kunagi usaldusest ilma.

Eks see kohtuasi eristubki suure avaliku huvi poolest. Minule kui kohtunikule tähendab see esialgu palju asjaajamist, aja kooskõlastamist, planeerimist, kaitsjate taotluste lahendamist ja muud eeltööd. See võtab päris palju aega. Kuna süüdistusaktist näen materjali köidete arvu, tean umbes, mida see ajaliselt tähendada võiks – pikalt väga pingelist tööd.

Võibolla on teatav südamevalu talumise kohustus mõnes mõttes meie palganumbrisse kirjutatud.

Kõnealuse kaasuse on eriti kuumaks ajanud muidugi materjalide lekkimise teema.

Kinnitan, et need lekked ajakirjanduses minu siseveendumust absoluutselt ei kujunda ja mitte mingis mõttes mind ka kusagile ei kalluta. Lihtne nagu laul.

Uskuge või mitte. Ma eelistan materjali lugeda kindlalt autentsest allikast ehk ootan ära aja, mil materjali hakatakse kohtuistungil minu kätte paberhaaval andma.

Teie kodupaik on Haljala. Milline on olnud teekond, mis viis Haljala tütarlapse Tallinna tähtsaid kohtuasju lahendama?

Tegelikult olen sündinud Järvamaal Esnas, “Naabriplika” võttekohas. Ja mu esimesed mälestused pärinevad Järva-Madiselt, kuhu mind mingi seletamatu jõud igal suvel korraks kisub. Nii et andku Haljala rahvas mulle andeks, et ma ennast järvakaks pean.

Aga tõsi on, et Haljala on olnud ­minu kodu umbes 20 aastat. Teen sügava kummarduse oma endistele õpetajatele.

Teekond on olnud huvitav, otsisin kaua, enne kui nii-öelda oma leidsin. Mitu kooli sai pooleli jäetud, kuna äratundmisrõõmu polnud. Kodus oli seepärast vanematega muidugi paksu pahandust.

Aga Tallinnasse elama sattusin pigem perekondlikel põhjustel kui suurlinnatulede sära pärast.

23 talaaris veedetud tööaastat – see on aukartustäratavalt pikk aeg. Kas võib öelda, et kõik kohtulahendid on olnud harmoonias ka teie südametunnistuse häälega?

Olen eas, kus võin kinnitada, et 23 aastat möödub linnutiivul. Mis harmooniasse puutub, siis sajaprotsendiliselt väita ei saa, et mu südame hääl tehtud otsusega alati kooskõlas on. Paraku on nii, et seadus seab kohtunikule tema ametis teatud raamid, millest ei saa omatahtsi väljuda. Õigus ja õiglus ei ole ka kahjuks alati samastatavad.

Meenub üks äärmiselt traagiline lugu aastate tagant, kus üks tubli noor pereisa tegi kaine peaga avarii, kus hukkusid tema laps ja lapseootel õde. Tema ise sai raskelt vigastada, aga seadus ei tundnud tol ajal otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamise võimalust.

See on ainus kord, kui olen kohtuotsuse ettelugemisel nutnud nii, et lugemisest eriti midagi välja ei tulnudki.

Ei jäänud kuivaks ka prokuröri silmad. Kõik tajusid, et süüdimõistmine on ülekohtune, ebaõiglane. Nii valus ei ole mul oma töö pärast mitte kunagi olnud kui tookord.

Aga eks see harmoonia-asi kuulub rohkem kontserdisaali. Võibolla on teatav südamevalu talumise kohustus mõnes mõttes meie palganumbrisse kirjutatud.

Teine lugu on siseveendumusega otsuse tegemisel. Sellega on mul kõik korras, selle koha peal ma endale järeleandmisi ei tee ja ka etteheiteid mitte.

Teid on peetud pigem karmiks kui leebeks õigusemõistjaks. Mida sellest ise arvate?

Oi, see tuleb mulle küll üllatusena! Ma ise kipun arvama, et olen pigem leebe. Olen püüdnud näha ka nii-öelda asja taha ja mul on alati olnud huvitav teada saada, miks kellegi elu on selliseks kujunenud, et ta üldse on kohtupinki sattunud.

On ette tulnud – kuigi harva – ka sääraseid olukordi, kus mul on süüdimõistetust puhtinimlikus plaanis rohkem kahju kui kannatanust. Ehkki on olnud ka juhtum, kus mõistsin viis aastat rangema karistuse, kui prokurör taotles. Ka kõrgema astme kohus jäi sellega rahule. Nii et ei teagi, kas karm või leebe.

Mis on kohtunikutöö rängim külg?

Vahel tahaks, et oleks niisugune nupp, mis kõigest sellest – enamasti negatiivsest – välja lülitaks. Sellist nuppu kahjuks ei ole.

Üsna tavaline on, et enese sees töö koju kaasa võtan. See ei ole hea ja see pole eriti tervislik ka, aga on paratamatu.

Olen vahel ikka naljaga pooleks öelnud, et kõik krimikohtunikud peaks iga viie aasta tagant vähemalt ühe aasta õnnepalees abielusid sõlmima, et näha enda ümber rohkem õnnelikke ja lootusrikkaid inimesi.

Aga muide, on üks asi, mis ei ole küll otseselt ränk, aga on ebameeldiv: see on kohtuotsuse kuulutamine. Ma ei tea ise ka, miks see nii on. Analüüsin seda veel.

Selles töös võiks natuke rohkem aega olla. Mulle meeldiks, kui mul oleks palju rohkem aega asjade üle järele mõelda, neisse süveneda. Et kvaliteet ei kannataks.

Teie käes on olnud mitu suurt tähelepanu pälvinud kohtuasja: Triin Tulevi kaasus, samuti väikese Emily sandistamise juhtum. Kas avalik huvi survestab?

Neis juhtumeis avalikku huvi ehk nii palju polnudki, aga võibolla ma ei tajunud seda. Emily loos oli ka teine tegelane, kelle suhtes tegi otsuse teine kohtunik. Omal ajal oli hulga keerulisem sarimõrvar Juri Ustimenko lugu. Sellal polnud mul ka kogemusi säärase mahuga asjadega. Igaüks tuli õpetama, mida ja kuidas peaks tegema.

Üldiselt pean avalikku huvi täiesti loomulikuks nähtuseks ja üritan mõista, miks on huvi konkreetse asja puhul tekkinud. Mõnikord ei saagi aru, miks.

Aga väga suur avalik huvi teeb töötamise raskeks pigem praktilisest küljest: palju rahvast, sagimine, segamine.

Juhtumid, kus tegemist on vägivallaga laste vastu, on kohtunikule, kes on ema ja vanaema, ilmselt eriti rasked. Rusuvad on kindlasti koduvägivallalood. Kui raske on neis erapooletuks jääda?

Erapooletuks jääda ei ole keeruline. See on professionaalsuse küsimus. Aga kohtunik on tavaline inimene ja mõned lood on väga valusad ega lase nii kergesti lahti.

Eriti kurvaks teeb, kui näen, et juhtunut oleks saanud väga lihtsalt ära hoida. Me pöörame ümbritsevale liiga vähe tähelepanu. Üha enam kapseldume. Võõristame. Ei usalda. Kahtleme. Sellest on kahju.

Ma ei ütleks, et lastevastase vägivalla teema oleks minu praktikas väga sage olnud. Ka ei maksa arvata, et koduvägivalla ohvrid on vaid naised. Nii mõneski kriminaalasjas on kohtu all küll mees, aga piltlikult öeldes paistavad loo tagant traagelniidid, mis viitavad naise aastatepikkusele – ka vaimsele – vägivallale mehe vastu.

Kohtunikutöö võib olla ka ohtlik. Tuleb ju langetada elumuutvaid otsuseid, ja mitte tingimata leebeid.

Ähvardusi on olnud, väikseid vahejuhtumeid ka. Elu kallale kiputud veel ei ole. Kohtunikud üldiselt vist ei mõtle selle ohtlikkuse peale nii väga, kuigi paar aastat tagasi langesin tõesti ise kuriteo ohvriks.

Varas tungis aknast sisse varahommikul, kui olime tööle läinud, ja viis talle meelepärase minema. Kätte saadi ta lõpuks tänu minu ja mu abikaasa Raivo “detektiivitööle”. Küsitlesime naabreid ja üks neist oligi näinud mingit võõrast autot külavaheteel seismas. Üks mees valanud pooleteistliitrisest limonaadipudelist tehtud lehtri abil bensiini sõiduki paaki.

Mitu tundi hiljem turgatas mulle pähe, et nagunii viskas ta selle bensiini järele haisva lehtri tee äärde maha. Oli oktoobri algus, väljas juba pime. Võtsime kummikindad ja taskulambid kaasa ning läksime seda lehtrit otsima. Leidsime.

Võtsime kinnastes kätega selle üles, pakkisime kilekotti ja viisime uurijale. Varas saadigi kätte DNA abil, mis pudelil oli. Hiljem selgus, et minu kodus ringi tuuseldanud mees oli tapmise eest vangis olnud ja pärast vargust minu kodus Lasnamäel jälle kellegi tapnud. Siis oli küll pikalt väga vastik tunne kodus olla. Aga see läks mööda.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et varas viis kaasa minu töömärkmiku, mille vahel oli mu nüüdseks lahkunud isa Harri noorpõlvepilt, mida mõnikord raskel hetkel ikka vaatasin. Seda ma tagasi ei saa ...